Viljelusvõistlus

Viljelusvõistlus 2016 – parimad põllud, suurimad saagid, targemad põllumehed

Tänavu on Viljelusvõistlusel osalemas 42 põldu. Lisaks rapsile, nisule, odrale ja rukkile, on uue kultuurina lisandunud hernes.

Võrreldes eelnevate aastatega kujunes Viljelusvõistlus 2016 läbi aastate kõige erinevamates Eesti piirkondades toimuvaks. Nimelt on haaratud seekord võistlusega samal aastal kõik Eesti kaugemad nurgad: Kirde-Eestis Maidlas Henry Tammann, Kagu-Eestis Räpina kandis Argo Must ja Erki Oidermaa, Edela-Eestis Häädemeestel Mihkel Vainula ja Loode-Eestis Hiiumaal Toomas Remmelkoor.

Kui traditsiooniliselt peetakse parimaks viljakasvatuspiirkonnaks Kesk-Eestit, siis käies võistluspõlde vaatamas, jäi mulje, et ka nendel “äärealadel” on võimalik väga heal tasemel taimekasvatusega tegeleda, sest sealsed põllud ei jää millegagi alla parema mullastikuga piirkondadele.

Vanad taastulijad ja noorem põlvkond. Huvitav on ka see, et võistlusele tulid välja sellised osalejad, kes mitmeid aastaid tagasi proovisid ja on nüüd tagasi, kas noorema põlvkonnaga või ise. Näiteks Leino Tammann osales viljelusvõistlusel 2005. aastal talinisuga. Siiani on meeles tema hõredavõitu, kuid väga suurte peadega nisu. Nüüd on võistlusel tema poeg Henry Tammann talirapsiga. Vaadates lisaks Tammannite talirukist võib öelda, et ka see oleks võistlusel üks parimate hulka kuuluvatest olnud.

Arne Ojasalu Valtu Talust osales samuti aastal 2005. Nüüd on ta osalemas talirukkiga koos noore kolleegiga Raido Laes. Ilus talirukki põld Rapla ja Kehtna vahel suure tee ääres jäi silma juba sügisel. Mehed tunnistasid, et midagi erilist sellel põllul ei teinud, kuid järgmiseks aastaks lubasid rajada hübriidsordiga võistluspõllu.

Koidula Liis Torma POÜst on osalenud varasemalt aastatel 2007 ja 2009. Sellel aastal oli tal aga kevadel üks ilusamaid talinisu põldusid. Paljud kurtsid maikuu põua kahjustust, siis sealne põld oli oskusliku eelvilja ja agrotehnika valikuga hästi niiskuse puudusele vastu pidanud.

Kogemus loeb. Osad agronoomid nagu Tõnis Riisk, Heiki Aren ja Villu Kärmas ning varasematest osalejatest ka Urmas Uustalu on võistelnud mitmete erinevate ettevõtete põldudega. Ikka ja jälle edukalt, mis näitab seda, et taimekasvataja oskused ja kogemused on väga olulised. Tingimused ja kasvukohad määravad väga palju, kuid tasemel mehed oskavad hästi esineda ka erinevates oludes.

Esmakordselt osalejaid on mitmeid. Eriti hea meel oli noorte, esimesi aastaid ametis olnud võistlejte üle nagu Erik Paalman, Liis Köörna, Martin Salu jt. Nende põllud ei jäänud väljanägemiselt sugugi alla vanemate kolleegide tasemele.

Taimekaitse kõrgel tasemel. Kui teha üldistusi viljelusvõistluse põldude agrotehnika suhtes, siis saab öelda, et üks tugevaim osa on taimekaitse. Veidi vähem tasakaalus on taimede toitumine. Erinevatel taimekaitsefirmadel on Eestis tugev esindatus ning kõigil põldudel oli näha, et taimekaitse tase oli kõrgel tasemel. Näiteks fungitsiide kasutati kaks ja paljudel nisudel ka kolm korda. Samas võib jääda taimel puudu toiteelemente ning kolmekordne fungitsiid ei anna efekti, kui seda ei toeta täiendav väetamine.

Üldistatult võib öelda taoliselt, et kuni 3 t/ha terasaaki saab ka ilma fungitsiidita. Saagitaseme 4-5 t/ha saamiseks peab kasutama 100-120 kg/ha lämmastiku ja vähemalt 1 kordse fungitsiidiga. 6-8 t/ha saagi saamiseks peaks kasutama ka 2 kordset fungitsiidi, kuid siis peab ka N tase olema 150-200 kg/ha. Kolmandat fungitsiidi pole üldjuhul otstarbekas kasutada kui planeeritav saagitase jääb alla 8 t/ha ehk taimel kasutada olev lämmastik on alla 200 kg/ha, seda siis nii orgaaanilise väetise, mineraalseväetise ja eelkultuuri järelmõjuna. Loomulikult peavad siis ka teised makro- ja mikroelemendid vastavalt tasakaalustatult taimede toitumisele kättesaadavad olema.
Enamus viljelusvõistluse põldudel kasutati mitmetel kordadel koos taimekaitsetöödega lehtede kaudu täiendväetamist mikroelementide segudega ja biostimulaatoritega.

Taimede mittetasakaalustatud toitumisele andsid ebasoodsa aluse juba eelmise aasta suured rekordsaagid. Nende tulemusel anti mulda suured põhukogused, mis lagunemisel kasutasid ära suure hulga lämmastikust. Tekkis lämmastikupuudus juba sügisel, eelkõige nendel, kes ei kasutanud põhu lagundamiseks lisalämmastiku. Lisaks oli taliviljade külvijärgne periood põuane ning mitmel pool jäid seemed, eriti peened rapsiseemned põhu sees idanenemisel kuiva kätte.

Uus kultuur. Kultuuridest on võistlusel esimest korda põldhernes. Põllud on väga ilusad ja loodame, et ka kombainitud numbrid tulevad kõrged. Huvitav on näha, kas väikeste kulutustega põldhernes suudab tulukuselt ületada juba aastaid eesotsas olnud talirapsi põldusid? Järgmisel aastal ootame võistlema ka põldoa põlde.

Kokkuvõttes peab ütlema, et rekordsaake sellel aastal arvatavasti ei ületata. Põllud on küll ilusad, kuid maikuu sademete puudus ja kuumus jätsid saagikuse arvatavasti 1-2 t/ha eelmisele aasta tulemustest madalamaks. Kuna aga sellel aastal püüame enam hinnata lisaks saagikusele ka kvaliteeti ja tulukust, siis tulemused tulevad kindlasti huvitavad ja õpetlikud.

Margus Ameerikas
arendusdirektor
Baltic Agro AS

Tuuli Vaarak kasvatas üle kümne tonnise rukkisaagi

Kuigi tänavu oli kesine vilja-aasta, suutis Savikoti Agro noor agronoom Tuuli Vaarak püstitada rukkiga viljelusvõistluse uue rekordi. Hübriidrukis ’Brasetto’ andis välja 10,4 tonni teri hektarilt.

 

“Kindlasti viis suure saagini sügisene künd. Üldiselt me ei künna rukki alla minevaid põlde, kuid kuna nägin, et põllul oli väga palju umbrohtu ja põld aastate jooksul tugevalt tallatud, tegin otsuse see künda,” räägib Tuuli Vaarak.

Seeme sai mulda 10. septembril. Juba sügisel oli näha kogu 37,7 hektari suuruse põllu ühtlikkus – rukis võrsus ühtlaselt ja hästi. Novembris tehti ka haigusetõrje.

“Sealkandis on meil väga head põllud, mis on läbi aastate andnud häid saake ega vedanud meil alt ka sel kehval aastal,” toob Vaarak välja. Ka teised rukkipõllud andsid hea tulemuse – rukki keskmine saak oli ettevõttes 7,1 t/ha.

Kuna olen andnud lubaduse, et ühel aastal ületab Savikoti Agro kümne tonni piiri, oli põhjust vaeva näha ja seda põldu natuke üles tuunida.
Tuuli Vaarak

Mulgi kangus aitab

Kuigi rukis on suhteliselt lollikindel teravili, ei kasva see niisama, vaid vajab hoolitsemist ja tingimusi kasvamiseks. Ehk siis toitaineid ja taimekaitset. Võistluspõld sai Vaaraku sõnul kevadel lämmastikku 147 kg/ha elemendina – see on küllaltki suur kogus. Teised rukkipõllud ei saanud nii palju.

Tänavu tehti veel kaks haigusetõrjet, umbrohutõrje ja putukatõrje, lisaks kasutati kasvuregulaatorit.

“Kuna olen andnud lubaduse, et ühel aastal ületab Savikoti Agro kümne tonni piiri, oli põhjust vaeva näha ja seda põldu natuke üles tuunida,” räägib Tuuli Vaarak. Nii lisati igasse paagisegusse leheväetisi.

Kaksikõed Tuuli ja Teele Vaarak on õppinud Abja Gümnaasiumis ning teadsid juba gümnaasiumi alustades, et jätkavad haridusteed maaülikoolis. 2006. aasta sügisel astusid nad Eesti Maaülikooli põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise erialale.

Kuna kodutalus tegeldakse aiandusega – kasvatatakse kurke, maasikaid ja muud head kraami –, oli esimene eelistus aiandus.

“Me ei saanud esimesse eelistusse sisse tol ajal ja läksime teise eelistuse peale ehk siis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist õppima. Tagantjärele vaadates oli see saatuse tahe ja saatus ei vedanud meid alt, vaid juhatas õigele rajale,” arvab Tuuli, kellele praegu tundub aiandus kitsavõitu ja isegi igavana. “Viljakasvatus on mitmekülgne ja mitu korda huvitavam!”

Maaülikoolis õppimine oli Tuuli hinnangul ääretult põnev ja vägev aeg. Ent kuigi ülikool andis n-ö põhja, on suurem osa teadmisi tulnud töötades ja kogemusi otse põllult saades.

Kogu tiimi tulemus

“Pärast ülikooli lõppu jäin ma nii-öelda ootele,” räägib rekordiomanik töötee algusest.

“Kodus oli kurgihooaeg läbi ja sügis käes. Et mitte passida, läksin algatuseks EMÜ Polli Aiandusuuringute Keskusesse õunu korjama. Sealt edasi kandideerisin ühte põllumajandusettevõttesse, kus töötasin kaks aastat, enne kui tehti pakkumine Savikoti Agrosse tööle tulla.”

Tuuli Vaarak ütleb, et on Oilseedsi grupis, kuhu ka Savikoti Agro kuulub, rahul. “Tööd tehes on meil vabad käed. See muidugi ei eelda, et võib lihtsalt puhata. Omanikud eeldavad ikkagi saaki ja tulemusi. Tööd peavad tehtud olema. Ja usun, et siiani oleme töödega hakkama saanud,” räägib ta.

Veel kinnitab Tuuli, et viljakasvatus on kogu tiimi töö, siin ei piisa ainult agronoomist. “Ka Savikoti Agro rekord on kogu meeskonna töö. See, kui mina nõuan siin üht või teist, ei pruugi meestele olla ehk vastuvõetav, sest miks teha nii palju tööd ühel põllul. Aga nad teadsid eesmärki – saada põllult üle kümne tonni hektari pealt, ja see tuli!”

Mere ääres tuleb teisiti vilja kasvatada

Hernekasvatus on Eestis kahe viimase aastaga plahvatuslikult suurenenud. Seetõttu olid tänavu viljelusvõistlusel ka hernepõllud. Esimene hernerekord püstitati mere ääres Kablis.

Kuigi tänavune kehv vilja-aasta andis pikalt põhjust oletada, et rekordsaake ei tule, läks teisiti. Uue rukkirekordi püstitas Savikoti Agro agronoom Tuuli Vaarak rukkisordiga ‘Brasetto’, saades saagiks 10,4 tonni hektari kohta. Viljelusvõistluse ajaloo esimese hernerekordi tegi aga Kabli viljakasvataja Mihkel Vainula tulemusega 6,6 tonni teri hektarilt. Hernesort oli ‘Astronaute’.

Uus rekord, uus kultuur, uus piirkond ja uus mees – kõik need märksõnad kehtivad Mihkel Vainula kohta.

Mul oli madal hernes, aga herne puhul pole ilu tähtis – ega ilu saaki anna.
Mihkel Vainula

Üks päev hernekoristuseks

Kevadel kutsusid viljelusvõistluse korraldajad põllumehi võistlema kõikide kultuuridega, sealhulgas oa ja hernega. Reegel oli, et võistlusse võetakse kõik viljad, mida on pakutud vähemalt kolm põldu.

Oa võistlusest asja ei saanud, sest oli ainult üks julge pakkuja. Hernega astus võistlustulle aga tervelt viis kasvatajat. Parima saagi sai OÜ Helgi ja Pojad esindaja Mihkel Vainula – Tihemetsa haridusega isemõtlejast põllumees, kes kasvatab seemnevilja. Hernest on ta kasvatanud palju aastaid ja tänavugi on seda maas 150 hektaril. Viljelusvõistlusele tuli mees esimest korda.

“Mul oli madal hernes, aga herne puhul pole ilu tähtis – ega ilu saaki anna,” ütleb Vainula. Tema tarkus on see, et herne puhul on oluline stabiilsus: ühtlane taimik ja 10–12 kauna iga taime küljes annab kõige parema tulemuse.

Teine oluline asi on õigeaegne koristus. “Üks viga, mis hernega tehakse, on see, et vaadatakse – täna on ilus ilm, võtame nisu ja lükkame hernekoristuse edasi, sest väga sageli langeb herne ja talinisu koristusaeg kokku,” räägib Vainula. “Tegelikult tuleb hernes ära võtta siis, kui ta on valmis! Muidu, eriti kui kuivad päevad vahelduvad vihmastega, ta lamandub. Kui hiljaks jääda, ei saa teda enam kätte, vikat ei lõika läbi.”

Ka oma herne koristas ta õigel päeval. Tänavu oli selleks 10. august. “Siis hakkas just vihmaperiood peale,” meenutab viljakasvataja. “See oli üks kuiv päev vihmade vahel. Järgmine päev tuli jälle vihma ja siis oli hernekoristuse aeg otsas.”

Kuigi hernekasvatus on tal pea igal aastal sujunud äpardusteta, ei pea ta end selles osas veel eksperdiks.

“Herne kohta oleks vaja palju rohkem infot,” tunnistab mees. “Hernekasvatajaid on vähe ja nõu pole kelleltki saada. Eriti tähtis oleks teada, kuidas võimalikult kõrget kvaliteeti hoida.” Et seeme maksimaalselt kvaliteetne oleks, on Mihkel Vainulal plaanis järgmine investeering – tipptehnoloogiaga töötav sorteer, mis eraldaks nii vale kujuga, poolikud kui vale värvi herned. “See on kallis ja väikese jõudlusega, aga vajalik,” ütleb ta.

Mereäärne põllumees saab hernekasvatusele pühenduda seetõttu, et talivilja ta eriti ei kasvata. Häädemeeste kandi põldudel, mõni kilomeeter merest, saab tema sõnul paremini kasvatada suvivilja ja rukist.

“Meri hoiab soojust ja taimel pole enne tugeva külma tulekut võimalik karastuda. Seetõttu võtab külm siin talivilja ära,” selgitab põllumees. “Ja üsna sageli meil ei ole ka lund.”

Nii kasvatabki ta suvinisu ja -rapsi, hernest ja uba, varajast otra, toidu- ning söödakaera.

Häädemeeste kandi põllud on Vainula selgitusel merepõhi, kust meri viimasena taganes. Mullad on seal õhukesed, huumuskihti vast 15 sentimeetrit. Ja samas on põllud täis suuri kive. Vainula on neid sadade kantmeetrite kaupa põllust kopaga välja kaevanud ja oma ettevõtte südameks oleva Kabli restaureeritud kuivati juurde hunnikutesse vedanud. “Igal aastal korjan 500 tonni kive,” on mees rehkendanud.

Mihkel Vainula on oma mereäärsetelt põldudelt välja kaevanud tuhandeid tonne kivirahne.
Foto: Lii Sammler

Tõsi, osa kivihunnikuid, mis siiani veel põllumaa sees, peavad nüüd sinna paika jääma – praegune Euroopa põllumajanduspoliitika käsitleb neid nn rohestamise nõudest lähtuvalt ökoaladena. Et lindude, liblikate ja kimalaste (kelle kasutada on loomulikult ka sealtkandi arvukad rannaniidud ja merd ning Tallinna–Pärnu trassi ääristavad metsad) populatsioon ikka säiliks.

Et huumuskihti kasvatada, on Vainula leidnud täiesti oma tee. Nimelt kasvatab ta mesikat. Esimesel aastal varase odra allakülvina, teisel põhikultuurina. Teisel suvel kombainib ta mesika ära. Osa seemet säilitatakse oma tarbeks, teine osa läheb koos kuivatiprahiga katla kütteks. Õli kasutab ta vaid selleks, et temperatuur stabiilsena hoida. Pärast seemnekoristust künnab jäägid sisse ja nii saab muld teatud koguse (haljas)väetist juba kätte.

“Mesika juur läheb poolteise meetri sügavusse mulda ja toob sealt vajalikud ained mulla ülemisse kihti tagasi,” toob mees välja mesika veel ühe eelise.

Teenuse eest saunaõlled

“Ema on meie pere ainus agronoom,” põhjendab Mihkel Vainula, miks ta nimetas ettevõtte OÜks Helgi ja Pojad. Helgi teine poeg on Jaanus. Tema ja õemehega koos vilja kasvatataksegi.

Nii masinad, maad kui kuivati on soetatud ajapikku, kahekümne aasta jooksul. Ja just niisuguses järjekorras.

Masinad osteti laenuga selleks, et hakata teenust tegema. “Saunaõlled sain selle raha eest kätte, mis teenustest tuli,” ei pea mees seda tagasi vaadates heaks äriks. Majanduskriisi ajal kukkusid teenused ära ja maad jäid sööti. Neid söötis maid hakkas pere siis üles ostma. Nii on nüüdseks laienetud 750 hektarini ja rohkem Mihkel Vainula ei taha ka – siis ei käiks jõud enam üle.

Seda enam et ta tahab võimalikult palju kasvatada seemnevilja. Keskmine kogus on 1700 tonni seemnevilja aastas. Ja kui just seemneks ei lähe, siis toiduviljaks on ta oma saagi peaaegu alati müüa saanud.

Seemneviljaga tegelemine annab lisaks kasvuperioodile tööd ka pooleks talveks. Vili tuleb korralikult kuivatada, hoolikalt sorteerida ning pakendada. Mullu osteti ka veoauto, et seeme ostjatele ise koju kätte sõidutada. Ka kodumaja on ehitatud sinnasamasse kuivati juurde.

“Ma pole kunagi tahtnud müüa prügi, viletsat ja kopitanud vilja,” ütleb Vainula. “Nii saabki seemet kasvatada.”

Hiiumaa mees viljelusvõistlusel

Hiiumaa ainuke viljelusvõistlusel osalev rukkipõld asub Pühalepa vallas Partsi külas. Kokku on talunik Toomas Remmelkoorel maas 60 hektarit rukist, ühes odra ja nisuga on teravilja all 300 hektarit maad.

Viljelusvõistlusel osaleb Remmelkoor esimest korda. “Mul on hea võistleda, ma võistlen iseendaga kogu aeg. See on see Hiiumaa omapära,” naerab Remmelkoor. Küsimusele, miks ta üldse osaleda otsustas, muigab ta, et naised rääkisid ära. Nii valiski talunik võistluste tarbeks välja 11-hektarise sobiva rukkipõllu.“Küll kiusab ilmaga – tuleb, ei tule vihma, on äike, on põud,” ütleb mees sissejuhatuseks. Ilm on põllupidajale tähtis, sellest sõltub nii saagikus kui ka koristusaeg.

“Mina häbenema ei pea, on, mis on. Kõige suurem tunnustus on see, kui keegi sõidab mööda ja vaatab, teeb pilti,” ütleb mees.

Terad on põllul juba küpsed, nüüd ei jää muud, kui oodata koristuseks kuivemat aega. Tänavune saak tuleb Remmelkoore hinnangul täitsa korralik. “Silma järgi vaadates saab võib-olla viis tonni hektari pealt. Meil oli põud ka vahepeal. Kuivakahjustuse augud on näha,” selgitab mees.

Põldude vahelt paistab taamal seisev vana veski. Paraku jahvatas see viimati jahu 70ndate keskel. “Omal oleks küll plaan – igal on omad kuupealsed unistused –, et ise oma viljast leiba teha ja kõike muud, aga see võtab aega. Mul võttis 50 aastat aega, et mingit viljapõldu hakata nägema. Need kogemused on päris hilja tulnud,” räägib peremees. Põllumajandusega alustas ta 1984. aastal sõjaväest tulles, sellest ajast saati on rassinud.

Kõige rohkem tunneb Hiiumaa põllumees muret maaelu kestmajäämise pärast. “Inimene on osa kogukonnast. Pigem kipume olema kadedad, kui kellelgi kasvab ilus vili. Selle asemel võiksime uhked olla ja leida viise, kuidas veel paremini teha,” räägib mees. “Kõige suurem mure on see, et ots otsaga kokku tulla. Et võlgu ei jääks.”

Koristatava vilja saatust peremees veel ei tea, sest see sõltub kokkuostuhindadest: võib-olla läheb sigadele, võib-olla välismaale.

Inglismaa: väga suur probleem on haigused

Inglismaal peetakse viljelusvõistlust Yield Enhancement Network. Selle mõte on saada võimalikult suur saak, tõsta esile parimad taimekasvatajad ja jagada kogemusi.

Mullu oli võistlustules kõikide Briti saarte peale kokku 63 põldu, neist enamik ehk 56 Inglismaalt.

Inglismaa viljelusvõistlus käib nii, et spetsiaalse programmi alusel, mis arvestab mullastikku, päikesekiirgust, sademeid jms, arvutatakse välja iga osaleva põllu potentsiaalne saak. Täpsustavaid andmeid saab taimede biomassi laborianalüüsi abil. Nende arvutuste järgi on Inglismaa suurim nisusaagipotentsiaal 24 tonni hektarilt, ent igal põllul on oma potentsiaal. Võitjad on need, kelle kasvatatud saak jõuab kõige lähemale potentsiaalsele.

Suurem erinevus keskmisest Eesti põllust oli see, et fungitsiidide kogus oli suurem: mõnel mehel oli 4–5 töökorda, meil pannakse pigem kaks.
Tanel Tõrvand

Näiteks nisu võitja ja maailmarekordiomaniku Tim Lammymani 16,5tonnine saak moodustas 76% potentsiaalsest, mis tema põllul olnuks 21 t/ha. Keskmiselt saavutatakse 60%. Potentsiaalsele kõige lähema saagi kasvatas mullu rukkivõitja, 81%.

Inglismaa rekordpõlde käisid vaatamas Eesti rekordimehedTanel Tõrvand, Aivar Treiberg, Margus Lepp, Alar Mutli ja Urmas Uustalu.

Tanel Tõrvand ütles, et temale jättis kõige sügavama mulje talioder. “See oli võrsunud ja kümme ning pluss tonni saaki peal,” sõnas ta. “Nisupõllud ja oder on võimsad ja kuigi väetist pandi rohkem kui meil, on see sellise saagitaseme kohta normaalne kogus. Suurem erinevus keskmisest Eesti põllust oli see, et fungitsiidide kogus oli suurem: mõnel mehel oli 4–5 töökorda, meil pannakse pigem kaks.”

Eesti rekordiomanikud vaatasid Inglismaa rekordipõlde.
Foto: Lii Sammler

Urmas Uustalu tõi järeleproovimist väärivana esile vedelväetise kasutamise. “Seal pannakse seda kohe kevadel ja kasutatakse suurtes kogustes. Taim omastab seda paremini kui graanulit,” selgitas Uustalu. “Mina olen seda kasutanud ainult proteiini pärast.” Ta lisas, et Eestis kasutatakse juba edukalt ka KAS 32, aga see nõuab reservuaari, korralikke säilitamis- ning laadimistingimusi, mida tal veel pole.

Margus Lepp kinnitas Uustalu juttu vedelväetiste kohta, lisades sellele ka N-sensori kasutamise. Voore Farmis tehakse samuti neid mõlemaid ning Lepp ütles, et sai Inglismaal oma valitud suunale kinnitust.

Põhikultuurid nisu, oder, raps ja uba

Inglismaa viljaait on riigi põhja- ja kirdeosa. Põhikultuurid, mida Inglismaa kirdeosas Cambridge’i ümbruses kasvatatakse, on talinisu, suvinisu, suvioder, talioder, suviuba, taliuba ja taliraps.

Talinisu keskmine saak on 8–9 t/ha, suvinisul 6–7. Tublimates farmides on see ka 12 t/ha ringis. Võistlusrekordid on olnud 14–16 t/ha. 8–9 tonni piiresse jäävad ka keskmised odrasaagid, kusjuures tali- ja suviodra saagil olulist vahet pole.

Tavaline külvikord on raps-nisu-nisu-suvioder.

Inglismaa vilja iseloomustab võimas juurekava.
Foto: Lii Sammler

Nisu jaguneb nelja kategooriasse. Esimene on hea kvaliteediga toidunisu, teine pisut kehvema kvaliteediga toidunisu, kolmas pehme nisu, mida eksporditakse Hispaaniasse küpsiste valmistamiseks. Kõige kehvem on neljas kategooria ehk söödanisu ja seda proovitakse mitte kasvatada.

Traditsiooniliselt on kasvatatud rohkem talivilju – peale talinisu ka talirapsi, taliotra, taliuba ja talihernest. Taliviljad on valdavalt hübriidsordid. Suvivilja on vähem ning ka saagid on u 3 tonni madalamad.

Siiski on viimastel aastatel hakatud kasvatama rohkem suviteravilju. Kuigi kaotatakse saagikuses, on vähem muret probleemse umbrohu, rebasesabaga, mis on talvituv umbrohi.

Koristada püütakse vili võimalikult valmilt ja kuivalt, mitte rohkem kui 15protsendilise niiskusesisaldusega.

Suvivilja külv algab 15. märtsi paiku ja koristusaeg on august-september. Talivilju külvatakse oktoobris ja koristust alustatakse juuli keskel. Kuna talv on seal pehme, siis külm viljadele üldiselt liiga ei tee. Küll on seal seetõttu rohkem talvituvaid umbrohtusid – peale rebasesaba ka luste, kastehein, raihein ja tuulekaer; samuti on taimehaigusi.

Taimekaitset tehakse palju

Farmerid ütlesid, et rebasesaba pole peaaegu üldse võimalik keemiliselt tõrjuda, sest see on enamiku herbitsiidide suhtes resistentne. Varem aitas seda tõrjuda rapsi või liblikõieliste kasvatamine, kuid nüüd on selle mõju vähenenud. Glüfosaadist on küll abi, kuid seda pritsitakse üksnes rebasesaba massilistele laikudele, kus hävib siis ka kultuurtaim.

Kui taliviljadel on see mure eriti suur, siis suviviljadest saab mehaanilise tõrjega sügisel tärganud rebasesaba hävitada ning kevadel tärganu jääb tihedale suviviljale konkurentsis alla.

Taimehaigustest on suurimad probleemid helelaiksus, fusarioos ja roosted, rapsil ka valgemädanik, lehetäidega leviv kollane kääbusviirushaigus jms.

Eesti tippviljelejaid hämmastas see, et Inglismaal kasutatakse oluliselt rohkem põllukeemiat kui meil.
Foto: Lii Sammler

Inglismaal tehakse teraviljade haigustõrjet suuremate saakide korral 4–5 korda. Sellega alustatakse juba sügisel pärast külvi. Üks farmeritest Mark Means ütles, et tema kaitseb pritsimisega iga lehte kuni viienda leheni. Kasutatakse ka kasvuregulaatorit – nisul kaks korda, odral korra.

Tänavune kasvuperiood on olnud vilja valmimiseks ebasoodus – algul kuiv ja külm, alates juunist aga vihmane ja külm. Kui tavaliselt saavad külastatud piirkonnad – Cambridge, Bedford- shire ja Norfolk – 550 mm sademeid aastas, siis tänavu tuli paari kuuga maha 400.

Väetistega kokku ei hoita

Nisule pannakse kohe kasvu alguses kaaliumi 40 kg/ha ja lämmastikku kolme-nelja väetamiskorraga kokku 270–300 kilo ümber. Olime ka farmis, kus pandi N 400 kg/ha ja väävlit veel 120 kg lisaks. Kõik põllumehed kasutasid paagisegudes leheväetisi.

Inglismaal võib väetada vastavalt saagi suurusele. Kõrgeid lämmastikunorme ametnikud ei poolda, kuid kui talu keskmised saagid on nii kõrged, et viivad mullast toitained välja, lubatakse ka suuremaid norme.

Talihübriidodrale pannakse lämmastikku 140–200 kg/ha, sellest osa digestaadi või kompostiga.

Kuna Inglismaal on piirkonnad rohkem spetsialiseerunud kui meil, siis läga kasutatakse vähe. Küll saab kasutada biogaasijaamade digestaati. See laotatakse põllule paisklaoturi või lohisvoolikutega, ader või randaal läheb kohe järele ja segab selle mullaga.

Mulla viljakust proovitakse tõsta ka vahekultuuride kasvatamisega. Pärast koristust külvatakse maha vahekultuuride segud, mis sisaldavad näiteks hernest, lina ja kõrrelisi. Segusse üritatakse valida erineva juurekavaga taimi, et mulla struktuuri ja toitaine sisaldust võimalikult palju parandada. Enne uut külvi tõmmatakse see mulla sisse kas adra, kultivaatori või randaaliga. Mulda püütakse viia ka põhk.

Põllumehed püüavad võimalusel kasutada minimeeritud harimist. Umbrohtudega võitlemiseks tuleb kas mulda väga vähe liigutada või, vastupidi, künda sügavalt. Üks oluline põhjus, miks Inglismaa farmerid tahavad oma maalt korralikku saaki saada, on maa kõrge hind. Külastatud farmides oli hektari hind 25 ja 40 tuhande euro vahel.

Esimesed tulemused selgunud

Tänase seisuga on viljelusvõistluse tabelist puudu veel andmed kahe suvirapsi põllu kohta. Arvata võib, et läheb veel üks nädal aega. Siis saame tulemused üle kontrollida ja avalikustada. Praegu saab aga öelda seda, et õnneks eksisin väites, et sellel aastal rekordeid ei tule. Esialgsete tulemuste põhjal tuleb esimene rekord juba selle tõttu, et põldhernest pole meil varem võistlusel olnud. Nüüd on 6,6 t/ha saagiga Mihkel Vainula kõva märgi maha pannud!

Eelmise aasta rukkirekord sai samuti purustatud. Kui eelmisel aastal sai Tanel Tõrvand 10,3 t/ha, siis nüüd Tuuli Vaarak 10,4 t/ha. Lisaks Aare Leidik 9,7 ja Tanel Tõrvand 9,4.

Talinisusid kahjuks üle 9 t/ha pole olnud. Praeguse seisuga parim Erik Paalman 8,6 t/ha.

Ka talirapsid jäävad sel aastal alla 5 t/ha. Praeguse seisuga parim Avo Samarüütel 4,6 t/ha.

Ootame huviga suvirapside tulemusi. Kas saab ületatud senine suvirapsi rekordsaak 3,7 t/ha Kaido Kirst poolt Saaremaalt aastast 2009?

Kahjuks on olnud ka tavapärasest rohkem katkestajaid: Alar Oherd, Margus Lepp, Jaak Flink, …

Parimat,
Margus Ameerikas

Saaremaa on nagu teiselt planeedilt

Ring võistluspõldudel lõppes Pärnumaal ja Saaremaal.

Pärnumaal Häädemeeste kandis kasvatab Mihkel Vainula herneseemet ’Astronaute’. Tänavu on tal seda 37 hektarit. Ettevõtte nimi on Helgi ja Pojad – lugupidamisavaldusena agronoomist emale, kes juba 1993. aastal firmale alguse pani. Praegu kasvatatakse vilja rohkem kui 700 hektaril.

Lisaks Mihklile toimetavad seal veel tema vend, kes on suuremate masinate peal, ja õde, kes teeb raamatupidamist.

Et maad rammutada, ostab Mihkel kanasõnnikut, ent kasutab ka igasuguseid muid võimalusi mulla olukorda parandada. Nii kasvatab ta teraviljade vahele mesikat. See teeb mulla kobedamaks ja viljakamaks. Põhk – nii mesika kui teiste viljade oma – läheb mulda tagasi, mesikaseemned aga kuivatikütteks.

Hernekasvatus on sellises talus samuti vajalik mulla toitainete sisalduse tõstmiseks ja struktuuri parandamiseks. Muld ise on mereäärselt pehme, pH aga üle seitsme.

Mihkel Vainula eelistab suivilju, kuna taliviljad ei ela talve üle. Kuigi meri on lähedal, tulevad külmad just teiselt poolt ning põrkuvad vastu mere ja põllu vahelisi metsatukki.

 

Saaremaal oli talvekadu vaid kolm protsenti.

Kui Häädemeestel olid viljakasvatuse tingimused tänavu sarnased sisemaaga, siis Saaremaa oli nagu teiselt planeedilt. Seal oli viljade talvine väljaminek Kaido Kirstu ja Martin Salu sõnul vaid mõni protsent. Kevadel olid saarlaste põllud nii ilusad, et nad lubasid viljelusvõistluse kinni panna. Saarlastel olid ka külvid juba maamessi ajaks tehtud.

Lisaks said nad maikuus, erinevalt mandrimeestest ka vihma.

Kirst võistleb tänavu talinisuga ’Skagen’ ja suviodraga ’Montoya’. Nisupõllu kohta on ta kriitiline, sest läks oma meelest kasvuregulaatoriga pisut liiale. Pea on aga rammus ja pikk. Oder on see-eest väga ilus. Mitmest väiksest põllust kokku haritud odrapõld ulatub rohekaskuldselt silmapiirini ja mees on ka ise rahul. „Juurkava on terve ja oder väga hästi võrsunud,“ kiitis ka Peeter Viil. „Võib väikesemat külvinormi kasutada.“

Uus tulija, 2008. aastal maaülikooli lõpetanud noor viljakasvataja Martin Salu majandab isaga koos 200 hektaril ning võistleb talirapsiga ’Cult’.

Võistluspõld oli kahe aasta eest rohumaa, mullu kasvas seal varane oder ning 26. augustil külvati maha taliraps. Kasvuregulaator surus taime maha, põld elas talve hästi üle ning näeb hea välja.

„Vihma oli vähe,“ sõnas Salu aasta kohta. „Kui seda mulda peaaegu ei ole, siis on ka kolm nädalat põuda liiast!“

 

 

 

IMG_1780 IMG_1781 IMG_1778 IMG_1779 IMG_1791 IMG_1802 IMG_1803 IMG_1813 IMG_1807 IMG_1824 IMG_1869 IMG_1848 IMG_1849 IMG_1865 IMG_1866 IMG_1867 IMG_1871 IMG_1872

 

Tartumaalt võib tulla võidupõlde

TeadIMG_1687 mine, et Tartumaal on head põllud ja targad viljakasvatajad, muutis sealse ringsõidu eriti oodatuks. Silme ees seisid nii hiljuti nähtud Inglismaa põllud kui mullused Eesti rekordpõllud. Päris samasuguseid  Tartumaa ei pakkunud, kuid vaatamisväärset oli.

Nädala eest nähtud Erki Oidermaa ja Argo Musta ilusatele nisupõldudele kerkisid Tartumaalt kõrvale Madis Ajaotsa, Madis Tamme ja Margus Klaisi nisud.

Ajaots võistleb tänavu talinisuga ’Creator’. See on hiline ja väga saagikas söödanisu. Põld oli puhas, tihe ja ilus, võrreldav Erki Oidermaa omaga. Madis Tamme ’Ramiro’ oli kopsaka ja terarohke peaga, rammus ning uhke ja ilmselt läheb lähipäevil kombaini alla. Võrreldav Torma POÜ  ’Oliviniga’  ja Aimar Allingu ’Skageniga’.

Argo Musta ’Edvinsi’ kõrvale asetus Margus Klaisi oma. Kuna ’Edvins’ on varasem sort, siis see, kumb põld peale jääb, selgub peagi.

Kui siiani tundus üks parimaid talirapse olevat Id-Virumaal Henri Tammani põllul kasvav DK ’Imistar’ CL, siis Tartuskäik andis veel mitu head rapsi. Kenad põllud olid näiteks Avo Samarüütlil (’Sequoia’) ja Villu Kärmasel (’Minerva’).

Kui teised mehed on võistelnud mitu aastat järjest, siis Villu Kärmasel on esmakordsest võistlusel osalemisest möödas päris hulga aastaid. Enne Tanel Tõrvandi mullust rukkirekordit oli eelmine rekord aastaid tema nimel.

Talv ei hellitanud ka Tartumaa põllumehi. Lumekiht oli õhuke ja hävitas suuremal või vähemal määral talirapsi kõigil. „Need osad, mis lume all olid, säilisid, need mis lume alt välja jäid, hävisid,“ ütles Madis Ajaots ja tema sõnu kinnitas ka Samarüütel.

Samas tähendas see korraliku väetamise ja turgutamise puhul seda, et ära külmunud peavõrse asemel arenes hästi välja 4-5 kõrvalvõrset, nii et kokkuvõttes ei pruugi kaotus olla kuigi suur.

Enim kasutatavad agrotehnika võtted olid Tartumaal kolmekordne haigustõrje, lämmastikufoon 150-180 (vaid ühel rapsil tuli üle 200), põhu tagasiviimine mulda (läga polnud pea kellelgi), glüfosaadi kasutamine koristusjärgselt (aitab muid umbrohutõrje kulusid kokku hoida), minimeeritud harimine. Kõik osalejad olid kasutanud kasvuregulaatorit ning leheväetisi.

IMG_1760IMG_1756

IMG_1755 IMG_1646 IMG_1647 IMG_1635IMG_1688 IMG_1704 IMG_1716 IMG_1733

Kesk-Eesti põllud on vaheldusrikkad

Virumaal on viljade talvitumise näiteid seinast seina. Siiski on seal talvekahjud suuremad kui Põlvamaal olid.

„Ilmneb, et palju kahju said eriti need põllud, mis olid lagedal väljal tuulte käes,“ kirjeldas Bayeri nõustaja Janne Ehte-Tammiste olukorda, mida tema Eesti põldudel tänavu näinud on. Kuna lumekiht oli eelmisel talvel õhuke, tegi neile palju kahju nn tuulekülm. Seevastu metsaäärsed põllud elasid talve paremini üle.

Ainsal Ida-Virumaalt pärit osalejal  Henry Tammanil viljade talvitumisega väga suurt muret polnud. Tema võistleb talirapsiga DK Imistar CL ehk siis Clearfieldi tehnoloogiaga. Kuna rapsile tuleb nagunii igal aastal uus seeme osta, on see tehnoloogia asjakohane. Põld oli väga ilus ning raps hakkas valmima.

Henry Tamman võistleb esimest korda. Küll osales esimesel viljelusvõistlusel tema isa. Tegelikult võinuksid Tammanid võistelda ka oma rukkipõlluga – nende hübriidrukis ’Palazzo’ oli tõesti muljetavaldav.

Nägime ka väga uhket hernepõldu, mille oli võistlusele pannud Sadala Agro agronoom Ain Malbe. ’Astronaute’ põld oli kõrge, saagikas ja võimas. Kui ainult äikesetormi, tugevat vihma ega rahet ei tuleks!

Üks Eesti parimaid taimekasvatajaid Margus Lepp teeb tänavu katset suviodraga. ’Overture’ on tal listis esimest korda ja lämmastikufoon väga kõrge ei ole. Samuti on külvinorm tihe. „See on mul õpipoisi aasta, juba praegu tean, mida tuleval aastal teisiti teen,“ tunnistas Lepp. Ilus oli ka Jõgeva talumehe Aimar Allingu talinisu ’Skagen’. IMG_1382 IMG_1394 IMG_1411 IMG_1408 IMG_1441 IMG_1425 IMG_1443 IMG_1448 IMG_1470 IMG_1487 IMG_1495 IMG_1492

Viljandimaal on võimsad võistluspõllud

Eelmisel nädalal said vaadatud Viljandimaa võistluspõllud. Külastati Tõnis Riiski Essi Agro, Kadi Kärtmanni Hiie Agro, Heiki Areni Arjadi Agro ja Alar Oherdi Vanausse talu talinisupõlde.

Kõo Agro (Liis Köörna) oli võistlema pannud talirapsi, Pille Nugise Sooba talu varase odra, Teele Vaarak Bioman Agrost hernepõllu. Rukkeid oli kaks, Savikoti Agrol (Tuuli Vaarak) ja Villemi talul (Taevo Viitas).

“Tore, et oli palju uusi tegijaid,” hindas ringsõitu Margus Ameerikas. Ta selgitas, et Tõnis Riisk võistleb juba mitmenda firmaga ja alati oskab heal tasemel põlluga välja tulla, sõltumata firmast. Nüüd meelitas ta ka Kadi Kärtmanni osalema, kellega nad koos põlde korraldavad.

Alles paar aastat Kõo Agros olnud, otse koolipingist tulnud Liis Köörna organiseerib töid rohkem kui 4000 hektaril ja leiab ka väga ilusaid põlde osalemiseks.

Ameerikas lisas, et korduvvõistleja Heiki Aren on tema jaoks uues kiiresti laienenud firmas Arjadi Agro ja peab nüüd ilma orgaanilise väetiseta hakkama saama, kuid tulemus ikkagi väga ilus.

Pille Nugis on häid varase odra saake saanud varemgi ja tahtis sel aastal seda näidata. Alar Oherd andis ilusa nisupõllu võistlusele, Teele Vaaraku hernepõld oli samuti ilus, suur ja ühtlane.

Tuuli Vaarak on juba eelmistel aastatel näidanud, et oskab väga hästi rukist kasvatada, nüüd osaleb ta uue rukkisordiga. Ka esmakordselt osaleva Taevo Viitase rukis oli väga ilus, sama hea kui eelmise aasta parimad rukkid.  Alar Oherd DSC_0708 Kadi Kärtna Liis Köörna Pille nugis Taevo Viitas Teele Vaarak Tuuli Vaarak Tõnis Riisk