Inglismaal peetakse viljelusvõistlust Yield Enhancement Network. Selle mõte on saada võimalikult suur saak, tõsta esile parimad taimekasvatajad ja jagada kogemusi.

Mullu oli võistlustules kõikide Briti saarte peale kokku 63 põldu, neist enamik ehk 56 Inglismaalt.

Inglismaa viljelusvõistlus käib nii, et spetsiaalse programmi alusel, mis arvestab mullastikku, päikesekiirgust, sademeid jms, arvutatakse välja iga osaleva põllu potentsiaalne saak. Täpsustavaid andmeid saab taimede biomassi laborianalüüsi abil. Nende arvutuste järgi on Inglismaa suurim nisusaagipotentsiaal 24 tonni hektarilt, ent igal põllul on oma potentsiaal. Võitjad on need, kelle kasvatatud saak jõuab kõige lähemale potentsiaalsele.

Suurem erinevus keskmisest Eesti põllust oli see, et fungitsiidide kogus oli suurem: mõnel mehel oli 4–5 töökorda, meil pannakse pigem kaks.

Tanel Tõrvand

Näiteks nisu võitja ja maailmarekordiomaniku Tim Lammymani 16,5tonnine saak moodustas 76% potentsiaalsest, mis tema põllul olnuks 21 t/ha. Keskmiselt saavutatakse 60%. Potentsiaalsele kõige lähema saagi kasvatas mullu rukkivõitja, 81%.

Inglismaa rekordpõlde käisid vaatamas Eesti rekordimehedTanel Tõrvand, Aivar Treiberg, Margus Lepp, Alar Mutli ja Urmas Uustalu.

Tanel Tõrvand ütles, et temale jättis kõige sügavama mulje talioder. “See oli võrsunud ja kümme ning pluss tonni saaki peal,” sõnas ta. “Nisupõllud ja oder on võimsad ja kuigi väetist pandi rohkem kui meil, on see sellise saagitaseme kohta normaalne kogus. Suurem erinevus keskmisest Eesti põllust oli see, et fungitsiidide kogus oli suurem: mõnel mehel oli 4–5 töökorda, meil pannakse pigem kaks.”

Eesti rekordiomanikud vaatasid Inglismaa rekordipõlde.
Foto: Lii Sammler

Urmas Uustalu tõi järeleproovimist väärivana esile vedelväetise kasutamise. “Seal pannakse seda kohe kevadel ja kasutatakse suurtes kogustes. Taim omastab seda paremini kui graanulit,” selgitas Uustalu. “Mina olen seda kasutanud ainult proteiini pärast.” Ta lisas, et Eestis kasutatakse juba edukalt ka KAS 32, aga see nõuab reservuaari, korralikke säilitamis- ning laadimistingimusi, mida tal veel pole.

Margus Lepp kinnitas Uustalu juttu vedelväetiste kohta, lisades sellele ka N-sensori kasutamise. Voore Farmis tehakse samuti neid mõlemaid ning Lepp ütles, et sai Inglismaal oma valitud suunale kinnitust.

Põhikultuurid nisu, oder, raps ja uba

Inglismaa viljaait on riigi põhja- ja kirdeosa. Põhikultuurid, mida Inglismaa kirdeosas Cambridge’i ümbruses kasvatatakse, on talinisu, suvinisu, suvioder, talioder, suviuba, taliuba ja taliraps.

Talinisu keskmine saak on 8–9 t/ha, suvinisul 6–7. Tublimates farmides on see ka 12 t/ha ringis. Võistlusrekordid on olnud 14–16 t/ha. 8–9 tonni piiresse jäävad ka keskmised odrasaagid, kusjuures tali- ja suviodra saagil olulist vahet pole.

Tavaline külvikord on raps-nisu-nisu-suvioder.

Inglismaa vilja iseloomustab võimas juurekava.
Foto: Lii Sammler

Nisu jaguneb nelja kategooriasse. Esimene on hea kvaliteediga toidunisu, teine pisut kehvema kvaliteediga toidunisu, kolmas pehme nisu, mida eksporditakse Hispaaniasse küpsiste valmistamiseks. Kõige kehvem on neljas kategooria ehk söödanisu ja seda proovitakse mitte kasvatada.

Traditsiooniliselt on kasvatatud rohkem talivilju – peale talinisu ka talirapsi, taliotra, taliuba ja talihernest. Taliviljad on valdavalt hübriidsordid. Suvivilja on vähem ning ka saagid on u 3 tonni madalamad.

Siiski on viimastel aastatel hakatud kasvatama rohkem suviteravilju. Kuigi kaotatakse saagikuses, on vähem muret probleemse umbrohu, rebasesabaga, mis on talvituv umbrohi.

Koristada püütakse vili võimalikult valmilt ja kuivalt, mitte rohkem kui 15protsendilise niiskusesisaldusega.

Suvivilja külv algab 15. märtsi paiku ja koristusaeg on august-september. Talivilju külvatakse oktoobris ja koristust alustatakse juuli keskel. Kuna talv on seal pehme, siis külm viljadele üldiselt liiga ei tee. Küll on seal seetõttu rohkem talvituvaid umbrohtusid – peale rebasesaba ka luste, kastehein, raihein ja tuulekaer; samuti on taimehaigusi.

Taimekaitset tehakse palju

Farmerid ütlesid, et rebasesaba pole peaaegu üldse võimalik keemiliselt tõrjuda, sest see on enamiku herbitsiidide suhtes resistentne. Varem aitas seda tõrjuda rapsi või liblikõieliste kasvatamine, kuid nüüd on selle mõju vähenenud. Glüfosaadist on küll abi, kuid seda pritsitakse üksnes rebasesaba massilistele laikudele, kus hävib siis ka kultuurtaim.

Kui taliviljadel on see mure eriti suur, siis suviviljadest saab mehaanilise tõrjega sügisel tärganud rebasesaba hävitada ning kevadel tärganu jääb tihedale suviviljale konkurentsis alla.

Taimehaigustest on suurimad probleemid helelaiksus, fusarioos ja roosted, rapsil ka valgemädanik, lehetäidega leviv kollane kääbusviirushaigus jms.

Eesti tippviljelejaid hämmastas see, et Inglismaal kasutatakse oluliselt rohkem põllukeemiat kui meil.
Foto: Lii Sammler

Inglismaal tehakse teraviljade haigustõrjet suuremate saakide korral 4–5 korda. Sellega alustatakse juba sügisel pärast külvi. Üks farmeritest Mark Means ütles, et tema kaitseb pritsimisega iga lehte kuni viienda leheni. Kasutatakse ka kasvuregulaatorit – nisul kaks korda, odral korra.

Tänavune kasvuperiood on olnud vilja valmimiseks ebasoodus – algul kuiv ja külm, alates juunist aga vihmane ja külm. Kui tavaliselt saavad külastatud piirkonnad – Cambridge, Bedford- shire ja Norfolk – 550 mm sademeid aastas, siis tänavu tuli paari kuuga maha 400.

Väetistega kokku ei hoita

Nisule pannakse kohe kasvu alguses kaaliumi 40 kg/ha ja lämmastikku kolme-nelja väetamiskorraga kokku 270–300 kilo ümber. Olime ka farmis, kus pandi N 400 kg/ha ja väävlit veel 120 kg lisaks. Kõik põllumehed kasutasid paagisegudes leheväetisi.

Inglismaal võib väetada vastavalt saagi suurusele. Kõrgeid lämmastikunorme ametnikud ei poolda, kuid kui talu keskmised saagid on nii kõrged, et viivad mullast toitained välja, lubatakse ka suuremaid norme.

Talihübriidodrale pannakse lämmastikku 140–200 kg/ha, sellest osa digestaadi või kompostiga.

Kuna Inglismaal on piirkonnad rohkem spetsialiseerunud kui meil, siis läga kasutatakse vähe. Küll saab kasutada biogaasijaamade digestaati. See laotatakse põllule paisklaoturi või lohisvoolikutega, ader või randaal läheb kohe järele ja segab selle mullaga.

Mulla viljakust proovitakse tõsta ka vahekultuuride kasvatamisega. Pärast koristust külvatakse maha vahekultuuride segud, mis sisaldavad näiteks hernest, lina ja kõrrelisi. Segusse üritatakse valida erineva juurekavaga taimi, et mulla struktuuri ja toitaine sisaldust võimalikult palju parandada. Enne uut külvi tõmmatakse see mulla sisse kas adra, kultivaatori või randaaliga. Mulda püütakse viia ka põhk.

Põllumehed püüavad võimalusel kasutada minimeeritud harimist. Umbrohtudega võitlemiseks tuleb kas mulda väga vähe liigutada või, vastupidi, künda sügavalt. Üks oluline põhjus, miks Inglismaa farmerid tahavad oma maalt korralikku saaki saada, on maa kõrge hind. Külastatud farmides oli hektari hind 25 ja 40 tuhande euro vahel.

Tänase seisuga on viljelusvõistluse tabelist puudu veel andmed kahe suvirapsi põllu kohta. Arvata võib, et läheb veel üks nädal aega. Siis saame tulemused üle kontrollida ja avalikustada. Praegu saab aga öelda seda, et õnneks eksisin väites, et sellel aastal rekordeid ei tule. Esialgsete tulemuste põhjal tuleb esimene rekord juba selle tõttu, et põldhernest pole meil varem võistlusel olnud. Nüüd on 6,6 t/ha saagiga Mihkel Vainula kõva märgi maha pannud!

Eelmise aasta rukkirekord sai samuti purustatud. Kui eelmisel aastal sai Tanel Tõrvand 10,3 t/ha, siis nüüd Tuuli Vaarak 10,4 t/ha. Lisaks Aare Leidik 9,7 ja Tanel Tõrvand 9,4.

Talinisusid kahjuks üle 9 t/ha pole olnud. Praeguse seisuga parim Erik Paalman 8,6 t/ha.

Ka talirapsid jäävad sel aastal alla 5 t/ha. Praeguse seisuga parim Avo Samarüütel 4,6 t/ha.

Ootame huviga suvirapside tulemusi. Kas saab ületatud senine suvirapsi rekordsaak 3,7 t/ha Kaido Kirst poolt Saaremaalt aastast 2009?

Kahjuks on olnud ka tavapärasest rohkem katkestajaid: Alar Oherd, Margus Lepp, Jaak Flink, …

Parimat,
Margus Ameerikas

Ring võistluspõldudel lõppes Pärnumaal ja Saaremaal.

Pärnumaal Häädemeeste kandis kasvatab Mihkel Vainula herneseemet ’Astronaute’. Tänavu on tal seda 37 hektarit. Ettevõtte nimi on Helgi ja Pojad – lugupidamisavaldusena agronoomist emale, kes juba 1993. aastal firmale alguse pani. Praegu kasvatatakse vilja rohkem kui 700 hektaril.

Lisaks Mihklile toimetavad seal veel tema vend, kes on suuremate masinate peal, ja õde, kes teeb raamatupidamist.

Et maad rammutada, ostab Mihkel kanasõnnikut, ent kasutab ka igasuguseid muid võimalusi mulla olukorda parandada. Nii kasvatab ta teraviljade vahele mesikat. See teeb mulla kobedamaks ja viljakamaks. Põhk – nii mesika kui teiste viljade oma – läheb mulda tagasi, mesikaseemned aga kuivatikütteks.

Hernekasvatus on sellises talus samuti vajalik mulla toitainete sisalduse tõstmiseks ja struktuuri parandamiseks. Muld ise on mereäärselt pehme, pH aga üle seitsme.

Mihkel Vainula eelistab suivilju, kuna taliviljad ei ela talve üle. Kuigi meri on lähedal, tulevad külmad just teiselt poolt ning põrkuvad vastu mere ja põllu vahelisi metsatukki.

Saaremaal oli talvekadu vaid kolm protsenti.

Kui Häädemeestel olid viljakasvatuse tingimused tänavu sarnased sisemaaga, siis Saaremaa oli nagu teiselt planeedilt. Seal oli viljade talvine väljaminek Kaido Kirstu ja Martin Salu sõnul vaid mõni protsent. Kevadel olid saarlaste põllud nii ilusad, et nad lubasid viljelusvõistluse kinni panna. Saarlastel olid ka külvid juba maamessi ajaks tehtud.

Lisaks said nad maikuus, erinevalt mandrimeestest ka vihma.

Kirst võistleb tänavu talinisuga ’Skagen’ ja suviodraga ’Montoya’. Nisupõllu kohta on ta kriitiline, sest läks oma meelest kasvuregulaatoriga pisut liiale. Pea on aga rammus ja pikk. Oder on see-eest väga ilus. Mitmest väiksest põllust kokku haritud odrapõld ulatub rohekaskuldselt silmapiirini ja mees on ka ise rahul. „Juurkava on terve ja oder väga hästi võrsunud,“ kiitis ka Peeter Viil. „Võib väikesemat külvinormi kasutada.“

Uus tulija, 2008. aastal maaülikooli lõpetanud noor viljakasvataja Martin Salu majandab isaga koos 200 hektaril ning võistleb talirapsiga ’Cult’.

Võistluspõld oli kahe aasta eest rohumaa, mullu kasvas seal varane oder ning 26. augustil külvati maha taliraps. Kasvuregulaator surus taime maha, põld elas talve hästi üle ning näeb hea välja.

„Vihma oli vähe,“ sõnas Salu aasta kohta. „Kui seda mulda peaaegu ei ole, siis on ka kolm nädalat põuda liiast!“

Tead mine, et Tartumaal on head põllud ja targad viljakasvatajad, muutis sealse ringsõidu eriti oodatuks. Silme ees seisid nii hiljuti nähtud Inglismaa põllud kui mullused Eesti rekordpõllud. Päris samasuguseid  Tartumaa ei pakkunud, kuid vaatamisväärset oli.

Nädala eest nähtud Erki Oidermaa ja Argo Musta ilusatele nisupõldudele kerkisid Tartumaalt kõrvale Madis Ajaotsa, Madis Tamme ja Margus Klaisi nisud.

Ajaots võistleb tänavu talinisuga ’Creator’. See on hiline ja väga saagikas söödanisu. Põld oli puhas, tihe ja ilus, võrreldav Erki Oidermaa omaga. Madis Tamme ’Ramiro’ oli kopsaka ja terarohke peaga, rammus ning uhke ja ilmselt läheb lähipäevil kombaini alla. Võrreldav Torma POÜ  ’Oliviniga’  ja Aimar Allingu ’Skageniga’.

Argo Musta ’Edvinsi’ kõrvale asetus Margus Klaisi oma. Kuna ’Edvins’ on varasem sort, siis see, kumb põld peale jääb, selgub peagi.

Kui siiani tundus üks parimaid talirapse olevat Id-Virumaal Henri Tammani põllul kasvav DK ’Imistar’ CL, siis Tartuskäik andis veel mitu head rapsi. Kenad põllud olid näiteks Avo Samarüütlil (’Sequoia’) ja Villu Kärmasel (’Minerva’).

Kui teised mehed on võistelnud mitu aastat järjest, siis Villu Kärmasel on esmakordsest võistlusel osalemisest möödas päris hulga aastaid. Enne Tanel Tõrvandi mullust rukkirekordit oli eelmine rekord aastaid tema nimel.

Talv ei hellitanud ka Tartumaa põllumehi. Lumekiht oli õhuke ja hävitas suuremal või vähemal määral talirapsi kõigil. „Need osad, mis lume all olid, säilisid, need mis lume alt välja jäid, hävisid,“ ütles Madis Ajaots ja tema sõnu kinnitas ka Samarüütel.

Samas tähendas see korraliku väetamise ja turgutamise puhul seda, et ära külmunud peavõrse asemel arenes hästi välja 4-5 kõrvalvõrset, nii et kokkuvõttes ei pruugi kaotus olla kuigi suur.

Enim kasutatavad agrotehnika võtted olid Tartumaal kolmekordne haigustõrje, lämmastikufoon 150-180 (vaid ühel rapsil tuli üle 200), põhu tagasiviimine mulda (läga polnud pea kellelgi), glüfosaadi kasutamine koristusjärgselt (aitab muid umbrohutõrje kulusid kokku hoida), minimeeritud harimine. Kõik osalejad olid kasutanud kasvuregulaatorit ning leheväetisi.

Eelmisel nädalal said vaadatud Viljandimaa võistluspõllud. Külastati Tõnis Riiski Essi Agro, Kadi Kärtmanni Hiie Agro, Heiki Areni Arjadi Agro ja Alar Oherdi Vanausse talu talinisupõlde.

Kõo Agro (Liis Köörna) oli võistlema pannud talirapsi, Pille Nugise Sooba talu varase odra, Teele Vaarak Bioman Agrost hernepõllu. Rukkeid oli kaks, Savikoti Agrol (Tuuli Vaarak) ja Villemi talul (Taevo Viitas).

“Tore, et oli palju uusi tegijaid,” hindas ringsõitu Margus Ameerikas. Ta selgitas, et Tõnis Riisk võistleb juba mitmenda firmaga ja alati oskab heal tasemel põlluga välja tulla, sõltumata firmast. Nüüd meelitas ta ka Kadi Kärtmanni osalema, kellega nad koos põlde korraldavad.

Alles paar aastat Kõo Agros olnud, otse koolipingist tulnud Liis Köörna organiseerib töid rohkem kui 4000 hektaril ja leiab ka väga ilusaid põlde osalemiseks.

Ameerikas lisas, et korduvvõistleja Heiki Aren on tema jaoks uues kiiresti laienenud firmas Arjadi Agro ja peab nüüd ilma orgaanilise väetiseta hakkama saama, kuid tulemus ikkagi väga ilus.

Pille Nugis on häid varase odra saake saanud varemgi ja tahtis sel aastal seda näidata. Alar Oherd andis ilusa nisupõllu võistlusele, Teele Vaaraku hernepõld oli samuti ilus, suur ja ühtlane.

Tuuli Vaarak on juba eelmistel aastatel näidanud, et oskab väga hästi rukist kasvatada, nüüd osaleb ta uue rukkisordiga. Ka esmakordselt osaleva Taevo Viitase rukis oli väga ilus, sama hea kui eelmise aasta parimad rukkid.  

Tänavusele viljelusvõistlusele registreerunud 45 põllust on järgi jäänud 43. Esimene ring sai tehtud Põlvamaa põldudel, kuna seal on juba viljakoristusega pihta hakatud.

Viljelusvõistluse uus osaleja Erik Paalman võistleb talinisuga ’Skagen’ ja taliodraga ’Meridian’. Odra koristusega on ta juba alustanud ja kohtunik Ulvi Ajalik mõõdab saagi sel nädalal.
“Treibergi käest ostsin, aga tema sai 12 tonni, mina saan vast poole vähem,“ arvas Paalman. Selle peapõhjus oli maikuu põud.
Talinisu oli mehel ilus ning elas nii ebastabiilse talve kui kuiva kevade hästi üle. Vili on saanud lämmastikku 225 kg/ha ja saaki paistab sealt tulevat.
Talinisuga võistleb ka üks siiamaani kõvemaid rapsikasvatajaid Argo Must. Tema võistluspõllul kasvab sort ’Edvins’. Seda Lätis aretatud sorti pole varem viljelusvõistlusel olnud, tänavu on aga kokku lausa viis ’Edvinsi’ põldu. ’Edvins’ on samuti ohtega nisu nagu ’Fredis’, kuid pikema kõrrega ja pähikuga, pisut hilisem ja haiguskindlam.
„Kui me möödunud aastal Agrovizijalt tulime, käisime ühelt Latrapsi põllult läbi, seal oli väga võimas ’Edvins’, sama kõrge kui rukis, ja pea oli pikk. Ütlesin kohe, et seda ma tahan, ja mõne aja pärast tuligi siia lausa mitu tonni seemet. Mina panin talle muidugi kolm kasvuregulaatorit!“ rääkis Must sordi valikust.
Ilusa suvirapsi põllu on võistlusele pakkund samuti uus osaleja, Ülo Tagel Tilsist. Suvivilju on üldiselt vähe ning suvirapsi rekord juba palju aastaid saarlase Kaido Kirstu käes. See paistab olevat võimalik ületada.
Mullusel parimal taimekasvatajal Erki Oidermaal on võistlemas kaks põldu – talinisu KWS ’Emil’ ja taliraps ’Cult’.
’Emili’ põllul on tegemist seemnevilja paljundamisega, mis läheb tulevikus müüki Scandagra kaudu. Vili oli saanud lausa viis korda haigustõrjet, sest seemnevili peab olema terve ja puhas. Samas lämmastikku on antud 176 kg/ha. Põld on väga ilus ja võib vaid oletada, milline ta veel siis oleks, kui lämmastikku oleks rohkem antud.
Oidermaa ütles, et võistluspõllud on parema mullaga ning säilitasid kevadel paremini niiskust, seetõttu on ka vili kohe rammusam.
„Nisupõlluga aitas mind kobras,“ rääkis Oidermaa naljaloo. Nimelt paisutas kobras põlluäärse kraavi üles ja vesi, mis drenaažiga tavaliselt oleks kraavi voolanud, tuli nüüd põllu peale.
Kui Kesk- ja Põhja-Eestis hävisid rohkem kui pooled talirapsi põllud, siis Eesti lõunapiiri lähedal elas enamik neist talve üle. Maikuu põud tegi palju kahju, sest vihma kas ei tulnud Põlvamaal üldse või tuli terve kuu jooksul 4 mm. Nii on ilusamad tihkema ja niiskema mullaga põllud.

Inglismaa põldudel tehakse paljugi teisiti

Mullu, viljakasvatuse rekordaastal, sai välja käidud, et viljelusvõistluse võitjad saavad õppereisi Inglismaa rekordsaakide põldudele. Nüüd on lubadus täidetud.

Eesti parimad viljakasvatajad käisid Inglismaal eelmise nädala lõpul. Reisiseltskonna moodustasid rukkirekordi omanik Tanel Tõrvand (rekord püstitati talirukkiga ’Palazzo’ 10,29 tonni hektarilt), odra võitja Aivar Treiberg (talioder ’Meridian’, saak 12,03 t/ha), nisu ja rapsi võitja Margus Lepp (talinisu ’Olivin’ 10,74 t/ha; taliraps ’Sherpa’ 6,86 t/ha), talirüpsi võitja Alar Mutli (talirüps ’Largo’ 3,64 t/ha) ja parima tulukuse saavutanud Urmas Uustalu (1583 eurot/ha). Kaasas oli ka Eesti põldude ja viljelusvõistluse analüüsimisel aastakümneid tänuväärt tööd teinud väsimatu ekspert Peeter Viil.

Korraldamise põhijõud olid viljelusvõistluse eestvedaja Margus Ameerikas ja Margus Saviste BASF-ist. Tänu viimasele olid inglise keelne vestlus ja tõlge laitmatud ning väikebussi sõit harjumatus liiklusskeemis õnnestus samuti.

Eesti meistrite vastuvõtu korraldasid Inglismaa viljelusvõistluse YEN (Yield Enhancement Network) eestvedaja Roger Sylvester-Bradley, kes tegutseb sõltumatu nõustamiskeskuses ADAS juures, ning sealne taimekasvatuse instituut NIAB (National Institute of Agricultural Botany).

Põhikultuurid, mida Inglismaa kirdeosas Cambridge ümbruses kasvatatakse, on talinisu, suvinisu, suvioder, talioder, suviuba, taliuba ja taliraps.

Põhikultuurid on nisu, oder, raps ja uba

Kahe päeva jooksul jõudsime käia kolmes farmis, millest suurem oli 1500 ja väiksem ca 800 hektarit. Tegemist oli teraviljakasvatuse farmidega, kuid omanikud tegelesid ka muude asjadega – ühel oli golfiklubi ja pakiveofirma, teisel tuulegeneraatorid ja päikesepark.

Esimene külastatud farm kuulus nõustajale ja põllumajandusteadlasele Thomas Bradshaw’le. Aastani 2004 töötas ta teadusasutustes ning käis paljudes välisriikides põllumajanduspraktikaid uurimas. Siis tuli isa farmi tagasi, võttis selle üle, müüs piimakarja maha ja keskendus viljakasvatusele. Isa aga hakkas pidama golfiklubi, kus meidki vastu võeti.

Farmis kasvatatakse teravilja 1493 hektaril. Neist talinisu 558 ha ja kolme aasta keskmine saak on 9,12 t/ha; suvinisu on tänavu 29 ha, mullu oli 42.

Taliotra, mis on samuti hübriid, on 122 ha, keskmine saak 8,35 t/ha. Suviotra, mis on õlleoder Carlsbergi õlletehase jaoks, on maas 166 hektaril, keskmine saak 6,94 t/ha.

Rapsi on maas tänavu 182 ha ning kolme aasta keskmine saak on 3,85 t/ha. Veel kasvatatakse uba, aga seda esimest aastat, enne oli hernes. Mulla parandamise mõttes on maas ka 80 hektarit linaseemneid.

Teine külastatud farm oli Hoo farm. See koosnes mitmest ettevõttest, keda majandab n.ö valdusfirma. Põhiomanik on Paul Sheard koos oma pojaga. Abiks on neil lepinguline agronoom Sebastian Pardoe. See süsteem olevatki Inglismaal laialt kasutuses, et ettevõte võtab lepinguga tööle agronoomi, sama tehakse ka ökonomistiga.

Firma majandab neljas üksuses. Kolm on nende käes olnud juba aastaid ja moodustavad kokku pisut üle 500 ha. Tänavu võeti juurde 200 ha uusi maid, mida alles tuleb korralikult harima hakata. Kuna maad on erinevates piirkondades 6-10 miiliste vahedega, on erinevad ka mullad ning isegi ilmastik.

Peremees on õppinud põllumajandust kokku seitse aastat, esialgu Oxfordis ja seejärel Readingis.

Kuna algses perefarmis olid liivmullad, tegeldi seal aastaid köögiviljakasvatusega. Sellega tehti lõpparve kuue aasta eest.

Kui varem oli pearõhk talinisul, siis viimastel aastatel kasvatatakse ka suviteravilju. Kuigi kaotatakse saagikuses, siis nendes on vähem muret probleemse umbrohu rebasesabaga, mis on talvituv umbrohi.

Kasvatatakse nisu, otra ja rapsi. Tavaline külvikord on raps-nisu-nisu-suvioder. Farm võitis Inglismaa viljelusvõistluse 2014. aastal, kui nisu saadi 14 tonni hektarilt.

Kolmas farm asus  60-70 km Cambridge’ist läänes mere lähedal Norfolkis. Seal on põllud aladel, mis kunagi oli meri. Maa on madal ja muld kerge lõimisega, aga väga hea ja viljakas.

Farmiomanik on Mark Means. Tal on oma maad 240 ha, 400 hektarit on tema käes erinevate lepingutega ning on veel ka rendimaid.

Kultuurid, mida kasvatatakse, on teravili ja kartul, samuti toodetakse alternatiivenergiat – tuule- ja päikeseenergiat.

Tänavu on maas 436 hektarit nisu, 100 hektarit suhkrupeeti, 108 hektarit kartuleid ja 120 ha hernest. Põhiline tuluallikas on kartul. See annab käivet 1,2 miljonit eurot aastas ning tulu on 5000 eurot hektarilt.

Teravilja kasvatatakse köögivilja vahele ja nii oli ühe saagika nisupõllu eelviljaks kartul, teisel sibul. Nisu keskmine saak on selles farmis 12,5 tonni hektarilt.

Eelmisel aastal oli ta üks viljelusvõistluse parimatest nisusaagiga 15,6 tonni hektarilt. Ka proteiin oli hea, 13%. Farmer ütles, et suur abi oli tol aastal kunstlikust niisutusest, sest mullune aasta oli kuivapoolne. Tänavu on suur osa Inglismaast saanud aga, vastupidi, vihma väga palju. Mere äärne piirkond King’s Lynn, on reeglina eriti vihmane, aga sademed ei tule paraku siis, kui viljakasvatajail neid vaja on. Seetõttu on farmi põldude all drenaažisüsteemid.

Otsitakse erinevaid võimalusi mulla viljakust tõsta

Inglismaa viljaait on riigi põhja- ja kirdeosa, mujal kasvatatakse rohkem piimakarja ja lihaveiseid. Kõige enam kasvatatakse nisu. Keskmine talinisu saak on kehvemates piirkondades 8 ja paremates 11 tonni hektarilt.

Nisu jaguneb nelja kategooriasse. Esimene on kõrge kvaliteediga toidunisu, teine madalama kvaliteediga toidunisu, kolmas pehme nisu, mida eksporditakse Hispaaniasse küpsiste valmistamiseks. Kõige kehvem on neljas kategooria ehk söödanisu ja seda proovitakse mitte kasvatada.

Traditsiooniliselt on kasvatatud rohkem talivilju – lisaks talinisule ka talirapsi, taliotra, taliuba ja talihernest. Taliviljad on valdavalt hübriidsordid. Suvivilja on vähem ning ka saagid on ca 3 tonni madalamad.

Koristada püütakse vili võimalikult valmilt ja kuivalt, 15-protsendilise niiskusesisaldusega. Kuivateid on vähe ning võimaluse korral neid ei kasutata.

Peamine tagatis headele saakidele on suviviljade pikem vegetatsiooniperiood – külviaeg on 15. märts ja koristusaeg august-september. Talivilju külvatakse oktoobris ja koristust alustatakse juuli keskel. Kuna talv on seal pehme, siis on parem ka talvitumine.

Teiseks põhjuseks on rohke väetiste kasutamine. Nisule pannakse kohe kasvu alguses kaaliumi 40 kg/ha ja lämmastikku kolme-nelja väetamiskorraga kokku 270-300 kilo ümber.

Olime ka farmis, kus pandi N 400 kg/ha ja väävlit veel 120 kg lisaks. Seda skeemi oli farmer kasutanud küll vaid ühel aastal ja ebaõnnestunult.

Kõik külastatud põllumehed kasutasid taimekaitse pritsimistel paagisegudes leheväetisi.

Inglismaal kehtib reegel, et väetada tuleb vastavalt saagi suurusele. Kõrgeid lämmastikunorme ametnikud ei poolda, kuid kui talu keskmised saagid on nii kõrged, et viivad mullast toitained välja, lubatakse ka suuremaid norme.

„Selleks, et nisule 300 kg/ha lämmastikku anda, peab saak olema 10 tonni hektarilt ja proteiini 15%,“ selgitas Thomas Bradshaw.

Talihübriidodrale pannakse lämmastikku 140- 200 kg/ha, sellest osa digestaadi või kompostiga.

Kuna Inglismaal on piirkonnad enam spetsialiseerunud kui meil, siis võimalus kasutada viljakasvatuses läga on väike ning seda tuleb osta. Küll on jäätmemajanduslike või põllumajanduslike biogaasijaamade olemasolu ja sõnniku separeerimise tõttu kasutada rohkem digestaati.

Selle muldaviimisest nii suurt  numbrit ei tehta kui Eestis – see laotatakse põllule paisklaoturi või lohisvoolikutega, ader või randaal läheb kohe järele ja segab selle mullaga.

Nn must vesi tuuakse kohale biogaasijaamast, mis seal piirkonnas kasutab toorainena prügi ja maisi. Ka muldaviimine oli biogaasijaama poolt. Üks külastatud farmeritest tegi ise ka komposti, millega siis mulda parandas.

Mulla viljakust proovitakse tõsta ka vahekultuuride kasvatamisega. Pärast koristust külvatakse maha vahekultuuride segud, mis sisaldavad näiteks hernest, lina ja kõrrelisi. Segusse üritatakse valida erineva juurekavaga taimi, et mulla struktuuri ja toitainete sisaldust kõige rohkem parandada. Sügisel enne uut külvi tõmmatakse see mulla sisse kas adra, kultivaatori või randaaliga.

Mulda püütakse viia ka põhk. Või siis  tõmmatakse äkkega laiali, pärast seda on võimalik juba uus seeme sisse külvata.

Põllumehed püüavad võimalusel kasutada minimeeritud harimist. Seal on väga suureks probleemiks kõrrelised umbrohud, eelkõige rebasesaba, aga ka luste, kastehein, raihein ja tuulekaer. Nende vastu võitlemiseks tuleb kas mulda väga vähe liigutada, et mitte seemneid paljundada, või, vastupidi, künda sügavalt. Suurem hulk rebasesaba peeneid seemned hävib künnikihi all kolme aastaga.

Kasutatakse ka sügavkündi – maa küntakse 30 cm sügavuselt ning adrale on lisatud hõlmapikendused, mis lõhuvad künnitihese, nii et maad kobestatakse kokku ca 40 cm sügavuselt.

Taimekaitset tehakse palju

Farmerid ütlesid, et rebasesaba pole peaaegu üldse võimalik keemiliselt tõrjuda, sest see on enamiku herbitsiidide suhtes resistentne. Varem aitas seda tõrjuda rapsi või liblikõieliste kasvatamine, nüüd on selle mõju vähenenud.

Glüfosaadist on küll abi, kuid seda pritsitakse vaid rebasesaba massilistele laikudele, kus hävib siis ka kultuurtaim. „Siin aitaksid ainult GMO sordid,“ oli farmerite arvamus.

Samal põhjusel tundub Inglismaal olevat trendiks üleminek taliviljalt suviviljale, millest räägiti igas farmis. Sel juhul jõuab mehaanilise tõrjega sügisel tärganud rebasesaba hävitada ning kevadel tärganu jääb tihedale suviviljale konkurentsis alla.

Eestis õnneks rebasesaba umbrohuna veel nii suur probleem ei ole, sest meil on külmad talved, mis sellele liigile ei sobi. „Selliseid oleks meil ka vaja,“ sõnas Hoo farmi agronoom Sebastian Pardoe.

Suvivilja kasvatamise suurenemise teine põhjus on taimehaigused, mille pehme ja niiske talv kaasa toob. Suurimad probleemid on helelaiksus, fusarioos ja roosted, rapsil  ka valgemädanik. Lisaks neile, ka Eestis levivaile haigustele on neil talinisudel veel seni Eestis vähelevinud kollane kääbusviirushaigus, mida kannavad  edasi lehetäid.

Et korralikku saaki saada, on vaja sügisel teha tõhusat lehetäide tõrjet. Inglismaal tehakse teraviljade haigustõrjet tavaliselt 3 korda, kõrgemate saakide puhul on isegi 4-5 fungitsiidiga pritsimist. Sellega alustatakse juba sügisel pärast külvi. Üks farmeritest, Mark Means, ütles, et tema kaitseb pritsimisega iga lehte kuni viienda leheni.

Kasutatakse ka kasvuregulaatorit – nisul kaks korda, odral korra. Kuna lämmastikufoon on tugev, kaitstakse taimi niiviisi lamandumise eest. Mark Meansi King’s Lynni lähedal asuva farmi mullad on väga kerged ning kasvuregulaator aitab taimi püsti hoida.

Tänavune kasvuperiood on olnud vilja valmimiseks ebasoodus – algul kuiv ja külm, alates juunist aga vihmane ja külm. Kui tavaliselt saavad külastatud piirkonnad – Cambridge, Bedfordshire ja Norfolk – 550 mm sademeid aastas, siis tänavu tuli paari kuuga maha 400. See on venitanud koristamise aja paar nädalat edasi, nii et viljavõtmist ei näinud veel kusagil. Taliviljad olid vahaküpsuse staadiumis.

Üks oluline põhjus, miks Inglismaa farmerid tahavad oma maalt korralikku saaki saada, on kõrge maa hind. Külastatud farmides oli hektari hind 25 ja 40 tuhande euro vahel.

Inglismaalgi peetakse viljelusvõistlust

Briti saarte viljakasvatajaid kutsutakse osalema sealses viljelusvõistluses, mille nimetus on YEN – Yield  Enhancement Network.  Seda korraldab alates aastast 2012 nõustamisbüroo ADAS, mis koondab mullateadlasi, agronoome ja taimefüsiolooge.

Mullu oli võistlustules kõikide Briti saarte peale kokku 63 põldu, neist enamik, 56, Inglismaalt.

ADAS tegeleb mulla- ja viljaanalüüside, täppisviljeluse jms-ga. Selle firma palgal on ka meie külaskäigu korraldaja Roger Sylvester-Bradley.

YEN-i põhimõte on saavutada võimalikult suur saak, leida parimad taimekasvatajad ning jagada parimaid kogemusi oma internetikeskkonnas. Seal ei vahenda mitte ainult infot, vaid see on interaktiivne – sealtkaudu on võimalik küsida ka nõuannet, arvutusi jms.

Inglismaa viljelusvõistlus käib nii, et vastava programmi alusel, mis arvestab mullastikku, päikesekiirgust, sademeid jms, arvutatakse välja iga osaleva põllu potentsiaalne saak. Täpsustavaid andmeid saab taimede biomassi laborianalüüsi abil. Nende arvutuste järgi on Inglismaa nisusaagi potentsiaal 24 tonni hektarilt.

Võitjad on need, kelle kasvatatud saak jõuab kõige lähemale tema põllu potentsiaalsele, arvestuslikule saagile. Näiteks mulluse nisu võitja ja maailmarekordi omaniku Tim Lammymani  16,5 tonnine saak moodustas 76% potentsiaalsest, mis tema põllul oleks olnud 21 t/ha. Keskmiselt saavutatakse 60%. Samas, kõige lähima reaalse saagi potentsiaalsele kasvatas rukkivõitja – 81%. Temal polnud head maad ja ka ilmastik oli keskmine, mistõttu potentsiaal oli madal ja sellele jõudis põllumees oma saagiga päris lähedale.

Margus Ameerikas lubas, et nüüd püüavad Eesti viljelusvõistluse korraldajas leida ka Eestis koostööpartnerid, kes arvutaksid välja meie põldude potentsiaalsed saagid.

Foto: Ingmar Muusikus

Tänavu 12. korda toimuvatest viljelusvõistlustest võtab mitmekordse võitja Kaido Kirstu kõrval teise saarlasena osa esmakordselt võistlev Leisi valla noor viljakasvataja Martin Salu.