Viljelusvõistlus

Viljandimaal on võimsad võistluspõllud

Eelmisel nädalal said vaadatud Viljandimaa võistluspõllud. Külastati Tõnis Riiski Essi Agro, Kadi Kärtmanni Hiie Agro, Heiki Areni Arjadi Agro ja Alar Oherdi Vanausse talu talinisupõlde.

Kõo Agro (Liis Köörna) oli võistlema pannud talirapsi, Pille Nugise Sooba talu varase odra, Teele Vaarak Bioman Agrost hernepõllu. Rukkeid oli kaks, Savikoti Agrol (Tuuli Vaarak) ja Villemi talul (Taevo Viitas).

“Tore, et oli palju uusi tegijaid,” hindas ringsõitu Margus Ameerikas. Ta selgitas, et Tõnis Riisk võistleb juba mitmenda firmaga ja alati oskab heal tasemel põlluga välja tulla, sõltumata firmast. Nüüd meelitas ta ka Kadi Kärtmanni osalema, kellega nad koos põlde korraldavad.

Alles paar aastat Kõo Agros olnud, otse koolipingist tulnud Liis Köörna organiseerib töid rohkem kui 4000 hektaril ja leiab ka väga ilusaid põlde osalemiseks.

Ameerikas lisas, et korduvvõistleja Heiki Aren on tema jaoks uues kiiresti laienenud firmas Arjadi Agro ja peab nüüd ilma orgaanilise väetiseta hakkama saama, kuid tulemus ikkagi väga ilus.

Pille Nugis on häid varase odra saake saanud varemgi ja tahtis sel aastal seda näidata. Alar Oherd andis ilusa nisupõllu võistlusele, Teele Vaaraku hernepõld oli samuti ilus, suur ja ühtlane.

Tuuli Vaarak on juba eelmistel aastatel näidanud, et oskab väga hästi rukist kasvatada, nüüd osaleb ta uue rukkisordiga. Ka esmakordselt osaleva Taevo Viitase rukis oli väga ilus, sama hea kui eelmise aasta parimad rukkid.  Alar Oherd DSC_0708 Kadi Kärtna Liis Köörna Pille nugis Taevo Viitas Teele Vaarak Tuuli Vaarak Tõnis Riisk

Esimesed viljeluspõllud on üle vaadatud ja ka koristatud

 

IMG_1331 IMG_1330 IMG_1305 IMG_1302 IMG_1289 IMG_1288

Tänavusele viljelusvõistlusele registreerunud 45 põllust on järgi jäänud 43. Esimene ring sai tehtud Põlvamaa põldudel, kuna seal on juba viljakoristusega pihta hakatud.

Viljelusvõistluse uus osaleja Erik Paalman võistleb talinisuga ’Skagen’ ja taliodraga ’Meridian’. Odra koristusega on ta juba alustanud ja kohtunik Ulvi Ajalik mõõdab saagi sel nädalal.
“Treibergi käest ostsin, aga tema sai 12 tonni, mina saan vast poole vähem,“ arvas Paalman. Selle IMG_1363peapõhjus oli maikuu põud.
Talinisu oli mehel ilus ning elas nii ebastabiilse talve kui kuiva kevade hästi üle. Vili on saanud lämmastikku 225 kg/ha ja saaki paistab sealt tulevat.
Talinisuga võistleb ka üks siiamaani kõvemaid rapsikasvatajaid Argo Must. Tema võistluspõllul kasvab sort ’Edvins’. Seda Lätis aretatud sorti pole varem viljelusvõistlusel olnud, tänavu on aga kokku lausa viis ’Edvinsi’ põldu. ’Edvins’ on samuti ohtega nisu nagu ’Fredis’, kuid pikema kõrrega ja pähikuga, pisut hilisem ja haiguskindlam.
„Kui me möödunud aastal Agrovizijalt tulime, käisime ühelt Latrapsi põllult läbi, seal oli väga võimas ’Edvins’, sama kõrge kui rukis, ja pea oli pikk. Ütlesin kohe, et seda ma tahan, ja mõne aja pärast tuligi siia lausa mitu tonni seemet. Mina panin talle muidugi kolm kasvuregulaatorit!“ rääkis Must sordi valikust.
Ilusa suvirapsi põllu on võistlusele pakkund samuti uus osaleja, Ülo Tagel Tilsist. Suvivilju on üldiselt vähe ning suvirapsi rekord juba palju aastaid saarlase Kaido Kirstu käes. See paistab olevat võimalik ületada.
Mullusel parimal taimekasvatajal Erki Oidermaal on võistlemas kaks põldu – talinisu KWS ’Emil’ ja taliraps ’Cult’.
’Emili’ põllul on tegemist seemnevilja paljundamisega, mis läheb tulevikus müüki Scandagra kaudu. Vili oli saanud lausa viis korda haigustõrjet, sest seemnevili peab olema terve ja puhas. Samas lämmastikku on antud 176 kg/ha. Põld on väga ilus ja võib vaid oletada, milline ta veel siis oleks, kui lämmastikku oleks rohkem antud.
Oidermaa ütles, et võistluspõllud on parema mullaga ning säilitasid kevadel paremini niiskust, seetõttu on ka vili kohe rammusam.
„Nisupõlluga aitas mind kobras,“ rääkis Oidermaa naljaloo. Nimelt paisutas kobras põlluäärse kraavi üles ja vesi, mis drenaažiga tavaliselt oleks kraavi voolanud, tuli nüüd põllu peale.
Kui Kesk- ja Põhja-Eestis hävisid rohkem kui pooled talirapsi põllud, siis Eesti lõunapiiri lähedal elas enamik neist talve üle. Maikuu põud tegi palju kahju, sest vihma kas ei tulnud Põlvamaal üldse või tuli terve kuu jooksul 4 mm. Nii on ilusamad tihkema ja niiskema mullaga põllud.

Eesti tšempionid Inglismaa viljelusvõistlusel

Inglismaa põldudel tehakse paljugi teisiti

 

Mullu, viljakasvatuse rekordaastal, sai välja käidud, et viljelusvõistluse võitjad saavad õppereisi Inglismaa rekordsaakide põldudele. Nüüd on lubadus täidetud.

 

Eesti parimad viljakasvatajad käisid Inglismaal eelmise nädala lõpul. Reisiseltskonna moodustasid rukkirekordi omanik Tanel Tõrvand (rekord püstitati talirukkiga ’Palazzo’ 10,29 tonni hektarilt), odra võitja Aivar Treiberg (talioder ’Meridian’, saak 12,03 t/ha), nisu ja rapsi võitja Margus Lepp (talinisu ’Olivin’ 10,74 t/ha; taliraps ’Sherpa’ 6,86 t/ha), talirüpsi võitja Alar Mutli (talirüps ’Largo’ 3,64 t/ha) ja parima tulukuse saavutanud Urmas Uustalu (1583 eurot/ha). Kaasas oli ka Eesti põldude ja viljelusvõistluse analüüsimisel aastakümneid tänuväärt tööd teinud väsimatu ekspert Peeter Viil.

Korraldamise põhijõud olid viljelusvõistluse eestvedaja Margus Ameerikas ja Margus Saviste BASF-ist. Tänu viimasele olid inglise keelne vestlus ja tõlge laitmatud ning väikebussi sõit harjumatus liiklusskeemis õnnestus samuti.

Eesti meistrite vastuvõtu korraldasid Inglismaa viljelusvõistluse YEN (Yield Enhancement Network) eestvedaja Roger Sylvester-Bradley, kes tegutseb sõltumatu nõustamiskeskuses ADAS juures, ning sealne taimekasvatuse instituut NIAB (National Institute of Agricultural Botany).

Põhikultuurid, mida Inglismaa kirdeosas Cambridge ümbruses kasvatatakse, on talinisu, suvinisu, suvioder, talioder, suviuba, taliuba ja taliraps.

 

Põhikultuurid on nisu, oder, raps ja uba

Kahe päeva jooksul jõudsime käia kolmes farmis, millest suurem oli 1500 ja väiksem ca 800 hektarit. Tegemist oli teraviljakasvatuse farmidega, kuid omanikud tegelesid ka muude asjadega – ühel oli golfiklubi ja pakiveofirma, teisel tuulegeneraatorid ja päikesepark.

Esimene külastatud farm kuulus nõustajale ja põllumajandusteadlasele Thomas Bradshaw’le. Aastani 2004 töötas ta teadusasutustes ning käis paljudes välisriikides põllumajanduspraktikaid uurimas. Siis tuli isa farmi tagasi, võttis selle üle, müüs piimakarja maha ja keskendus viljakasvatusele. Isa aga hakkas pidama golfiklubi, kus meidki vastu võeti.

Farmis kasvatatakse teravilja 1493 hektaril. Neist talinisu 558 ha ja kolme aasta keskmine saak on 9,12 t/ha; suvinisu on tänavu 29 ha, mullu oli 42.

Taliotra, mis on samuti hübriid, on 122 ha, keskmine saak 8,35 t/ha. Suviotra, mis on õlleoder Carlsbergi õlletehase jaoks, on maas 166 hektaril, keskmine saak 6,94 t/ha.

Rapsi on maas tänavu 182 ha ning kolme aasta keskmine saak on 3,85 t/ha. Veel kasvatatakse uba, aga seda esimest aastat, enne oli hernes. Mulla parandamise mõttes on maas ka 80 hektarit linaseemneid.

Teine külastatud farm oli Hoo farm. See koosnes mitmest ettevõttest, keda majandab n.ö valdusfirma. Põhiomanik on Paul Sheard koos oma pojaga. Abiks on neil lepinguline agronoom Sebastian Pardoe. See süsteem olevatki Inglismaal laialt kasutuses, et ettevõte võtab lepinguga tööle agronoomi, sama tehakse ka ökonomistiga.

Firma majandab neljas üksuses. Kolm on nende käes olnud juba aastaid ja moodustavad kokku pisut üle 500 ha. Tänavu võeti juurde 200 ha uusi maid, mida alles tuleb korralikult harima hakata. Kuna maad on erinevates piirkondades 6-10 miiliste vahedega, on erinevad ka mullad ning isegi ilmastik.

Peremees on õppinud põllumajandust kokku seitse aastat, esialgu Oxfordis ja seejärel Readingis.

Kuna algses perefarmis olid liivmullad, tegeldi seal aastaid köögiviljakasvatusega. Sellega tehti lõpparve kuue aasta eest.

Kui varem oli pearõhk talinisul, siis viimastel aastatel kasvatatakse ka suviteravilju. Kuigi kaotatakse saagikuses, siis nendes on vähem muret probleemse umbrohu rebasesabaga, mis on talvituv umbrohi.

Kasvatatakse nisu, otra ja rapsi. Tavaline külvikord on raps-nisu-nisu-suvioder. Farm võitis Inglismaa viljelusvõistluse 2014. aastal, kui nisu saadi 14 tonni hektarilt.

Kolmas farm asus  60-70 km Cambridge’ist läänes mere lähedal Norfolkis. Seal on põllud aladel, mis kunagi oli meri. Maa on madal ja muld kerge lõimisega, aga väga hea ja viljakas.

Farmiomanik on Mark Means. Tal on oma maad 240 ha, 400 hektarit on tema käes erinevate lepingutega ning on veel ka rendimaid.

Kultuurid, mida kasvatatakse, on teravili ja kartul, samuti toodetakse alternatiivenergiat – tuule- ja päikeseenergiat.

Tänavu on maas 436 hektarit nisu, 100 hektarit suhkrupeeti, 108 hektarit kartuleid ja 120 ha hernest. Põhiline tuluallikas on kartul. See annab käivet 1,2 miljonit eurot aastas ning tulu on 5000 eurot hektarilt.

Teravilja kasvatatakse köögivilja vahele ja nii oli ühe saagika nisupõllu eelviljaks kartul, teisel sibul. Nisu keskmine saak on selles farmis 12,5 tonni hektarilt.

Eelmisel aastal oli ta üks viljelusvõistluse parimatest nisusaagiga 15,6 tonni hektarilt. Ka proteiin oli hea, 13%. Farmer ütles, et suur abi oli tol aastal kunstlikust niisutusest, sest mullune aasta oli kuivapoolne. Tänavu on suur osa Inglismaast saanud aga, vastupidi, vihma väga palju. Mere äärne piirkond King’s Lynn, on reeglina eriti vihmane, aga sademed ei tule paraku siis, kui viljakasvatajail neid vaja on. Seetõttu on farmi põldude all drenaažisüsteemid.

 

Otsitakse erinevaid võimalusi mulla viljakust tõsta

Inglismaa viljaait on riigi põhja- ja kirdeosa, mujal kasvatatakse rohkem piimakarja ja lihaveiseid. Kõige enam kasvatatakse nisu. Keskmine talinisu saak on kehvemates piirkondades 8 ja paremates 11 tonni hektarilt.

Nisu jaguneb nelja kategooriasse. Esimene on kõrge kvaliteediga toidunisu, teine madalama kvaliteediga toidunisu, kolmas pehme nisu, mida eksporditakse Hispaaniasse küpsiste valmistamiseks. Kõige kehvem on neljas kategooria ehk söödanisu ja seda proovitakse mitte kasvatada.

Traditsiooniliselt on kasvatatud rohkem talivilju – lisaks talinisule ka talirapsi, taliotra, taliuba ja talihernest. Taliviljad on valdavalt hübriidsordid. Suvivilja on vähem ning ka saagid on ca 3 tonni madalamad.

Koristada püütakse vili võimalikult valmilt ja kuivalt, 15-protsendilise niiskusesisaldusega. Kuivateid on vähe ning võimaluse korral neid ei kasutata.

Peamine tagatis headele saakidele on suviviljade pikem vegetatsiooniperiood – külviaeg on 15. märts ja koristusaeg august-september. Talivilju külvatakse oktoobris ja koristust alustatakse juuli keskel. Kuna talv on seal pehme, siis on parem ka talvitumine.

Teiseks põhjuseks on rohke väetiste kasutamine. Nisule pannakse kohe kasvu alguses kaaliumi 40 kg/ha ja lämmastikku kolme-nelja väetamiskorraga kokku 270-300 kilo ümber.

Olime ka farmis, kus pandi N 400 kg/ha ja väävlit veel 120 kg lisaks. Seda skeemi oli farmer kasutanud küll vaid ühel aastal ja ebaõnnestunult.

Kõik külastatud põllumehed kasutasid taimekaitse pritsimistel paagisegudes leheväetisi.

Inglismaal kehtib reegel, et väetada tuleb vastavalt saagi suurusele. Kõrgeid lämmastikunorme ametnikud ei poolda, kuid kui talu keskmised saagid on nii kõrged, et viivad mullast toitained välja, lubatakse ka suuremaid norme.

„Selleks, et nisule 300 kg/ha lämmastikku anda, peab saak olema 10 tonni hektarilt ja proteiini 15%,“ selgitas Thomas Bradshaw.

Talihübriidodrale pannakse lämmastikku 140- 200 kg/ha, sellest osa digestaadi või kompostiga.

Kuna Inglismaal on piirkonnad enam spetsialiseerunud kui meil, siis võimalus kasutada viljakasvatuses läga on väike ning seda tuleb osta. Küll on jäätmemajanduslike või põllumajanduslike biogaasijaamade olemasolu ja sõnniku separeerimise tõttu kasutada rohkem digestaati.

Selle muldaviimisest nii suurt  numbrit ei tehta kui Eestis – see laotatakse põllule paisklaoturi või lohisvoolikutega, ader või randaal läheb kohe järele ja segab selle mullaga.

Nn must vesi tuuakse kohale biogaasijaamast, mis seal piirkonnas kasutab toorainena prügi ja maisi. Ka muldaviimine oli biogaasijaama poolt. Üks külastatud farmeritest tegi ise ka komposti, millega siis mulda parandas.

Mulla viljakust proovitakse tõsta ka vahekultuuride kasvatamisega. Pärast koristust külvatakse maha vahekultuuride segud, mis sisaldavad näiteks hernest, lina ja kõrrelisi. Segusse üritatakse valida erineva juurekavaga taimi, et mulla struktuuri ja toitainete sisaldust kõige rohkem parandada. Sügisel enne uut külvi tõmmatakse see mulla sisse kas adra, kultivaatori või randaaliga.

Mulda püütakse viia ka põhk. Või siis  tõmmatakse äkkega laiali, pärast seda on võimalik juba uus seeme sisse külvata.

Põllumehed püüavad võimalusel kasutada minimeeritud harimist. Seal on väga suureks probleemiks kõrrelised umbrohud, eelkõige rebasesaba, aga ka luste, kastehein, raihein ja tuulekaer. Nende vastu võitlemiseks tuleb kas mulda väga vähe liigutada, et mitte seemneid paljundada, või, vastupidi, künda sügavalt. Suurem hulk rebasesaba peeneid seemned hävib künnikihi all kolme aastaga.

Kasutatakse ka sügavkündi – maa küntakse 30 cm sügavuselt ning adrale on lisatud hõlmapikendused, mis lõhuvad künnitihese, nii et maad kobestatakse kokku ca 40 cm sügavuselt.

 

Taimekaitset tehakse palju

Farmerid ütlesid, et rebasesaba pole peaaegu üldse võimalik keemiliselt tõrjuda, sest see on enamiku herbitsiidide suhtes resistentne. Varem aitas seda tõrjuda rapsi või liblikõieliste kasvatamine, nüüd on selle mõju vähenenud.

Glüfosaadist on küll abi, kuid seda pritsitakse vaid rebasesaba massilistele laikudele, kus hävib siis ka kultuurtaim. „Siin aitaksid ainult GMO sordid,“ oli farmerite arvamus.

Samal põhjusel tundub Inglismaal olevat trendiks üleminek taliviljalt suviviljale, millest räägiti igas farmis. Sel juhul jõuab mehaanilise tõrjega sügisel tärganud rebasesaba hävitada ning kevadel tärganu jääb tihedale suviviljale konkurentsis alla.

Eestis õnneks rebasesaba umbrohuna veel nii suur probleem ei ole, sest meil on külmad talved, mis sellele liigile ei sobi. „Selliseid oleks meil ka vaja,“ sõnas Hoo farmi agronoom Sebastian Pardoe.

Suvivilja kasvatamise suurenemise teine põhjus on taimehaigused, mille pehme ja niiske talv kaasa toob. Suurimad probleemid on helelaiksus, fusarioos ja roosted, rapsil  ka valgemädanik. Lisaks neile, ka Eestis levivaile haigustele on neil talinisudel veel seni Eestis vähelevinud kollane kääbusviirushaigus, mida kannavad  edasi lehetäid.

Et korralikku saaki saada, on vaja sügisel teha tõhusat lehetäide tõrjet. Inglismaal tehakse teraviljade haigustõrjet tavaliselt 3 korda, kõrgemate saakide puhul on isegi 4-5 fungitsiidiga pritsimist. Sellega alustatakse juba sügisel pärast külvi. Üks farmeritest, Mark Means, ütles, et tema kaitseb pritsimisega iga lehte kuni viienda leheni.

Kasutatakse ka kasvuregulaatorit – nisul kaks korda, odral korra. Kuna lämmastikufoon on tugev, kaitstakse taimi niiviisi lamandumise eest. Mark Meansi King’s Lynni lähedal asuva farmi mullad on väga kerged ning kasvuregulaator aitab taimi püsti hoida.

Tänavune kasvuperiood on olnud vilja valmimiseks ebasoodus – algul kuiv ja külm, alates juunist aga vihmane ja külm. Kui tavaliselt saavad külastatud piirkonnad – Cambridge, Bedfordshire ja Norfolk – 550 mm sademeid aastas, siis tänavu tuli paari kuuga maha 400. See on venitanud koristamise aja paar nädalat edasi, nii et viljavõtmist ei näinud veel kusagil. Taliviljad olid vahaküpsuse staadiumis.

Üks oluline põhjus, miks Inglismaa farmerid tahavad oma maalt korralikku saaki saada, on kõrge maa hind. Külastatud farmides oli hektari hind 25 ja 40 tuhande euro vahel.

 

Inglismaalgi peetakse viljelusvõistlust

Briti saarte viljakasvatajaid kutsutakse osalema sealses viljelusvõistluses, mille nimetus on YEN – Yield  Enhancement Network.  Seda korraldab alates aastast 2012 nõustamisbüroo ADAS, mis koondab mullateadlasi, agronoome ja taimefüsiolooge.

Mullu oli võistlustules kõikide Briti saarte peale kokku 63 põldu, neist enamik, 56, Inglismaalt.

ADAS tegeleb mulla- ja viljaanalüüside, täppisviljeluse jms-ga. Selle firma palgal on ka meie külaskäigu korraldaja Roger Sylvester-Bradley.

YEN-i põhimõte on saavutada võimalikult suur saak, leida parimad taimekasvatajad ning jagada parimaid kogemusi oma internetikeskkonnas. Seal ei vahenda mitte ainult infot, vaid see on interaktiivne – sealtkaudu on võimalik küsida ka nõuannet, arvutusi jms.

Inglismaa viljelusvõistlus käib nii, et vastava programmi alusel, mis arvestab mullastikku, päikesekiirgust, sademeid jms, arvutatakse välja iga osaleva põllu potentsiaalne saak. Täpsustavaid andmeid saab taimede biomassi laborianalüüsi abil. Nende arvutuste järgi on Inglismaa nisusaagi potentsiaal 24 tonni hektarilt.

Võitjad on need, kelle kasvatatud saak jõuab kõige lähemale tema põllu potentsiaalsele, arvestuslikule saagile. Näiteks mulluse nisu võitja ja maailmarekordi omaniku Tim Lammymani  16,5 tonnine saak moodustas 76% potentsiaalsest, mis tema põllul oleks olnud 21 t/ha. Keskmiselt saavutatakse 60%. Samas, kõige lähima reaalse saagi potentsiaalsele kasvatas rukkivõitja – 81%. Temal polnud head maad ja ka ilmastik oli keskmine, mistõttu potentsiaal oli madal ja sellele jõudis põllumees oma saagiga päris lähedale.

Margus Ameerikas lubas, et nüüd püüavad Eesti viljelusvõistluse korraldajas leida ka Eestis koostööpartnerid, kes arvutaksid välja meie põldude potentsiaalsed saagid.

IMG_1107 DSC_1574 IMG_1246 IMG_1247 IMG_1249 IMG_1250 IMG_1252

Noor saarlane läheb Viljelusvõistlustele

Raps-28nov2011-IM

Foto: Ingmar Muusikus

Tänavu 12. korda toimuvatest viljelusvõistlustest võtab mitmekordse võitja Kaido Kirstu kõrval teise saarlasena osa esmakordselt võistlev Leisi valla noor viljakasvataja Martin Salu.

“Ega ma lähe sinna võitma või rekordit lööma, vaid ennekõike kogemuste pärast,” ütles OÜ Agriman juht Martin Salu, kes on võistlustules Anglas asuva 19,5 ha suuruse talirapsipõlluga (sort “Cult”). “Spetsialistid soovitasid, et võiks ju ka kätt viljelusvõistlustel proovida.”

Martin Salu sõnul näeb tema Angla võistluspõld praegu hea välja, kirjutab Saarte Hääl. Rapsipõldudega konkureerivad noore saarlasega ka aasta põllumehed Avo Samarüütel ja Madis Ajaots Tartumaalt ning nelja kultuuri arvestuses viljelusvõistluse rekordit hoidev Erki Oidermaa Põlvamaalt. Viimane on sarnaselt Martiniga valinud võistlemiseks samuti “Culti”, mis on Eestis kasvatatavatest talirapsisortidest ainus, mille aretustöös pole geenidega mängitud.

Maaülikoolis põllumajandustehnikat õppinud Martin Salu on viljakasvatusega tegelenud seitse aastat ning igal aastal on saagid tänu suurenevatele kogemustele mingil määral kasvanud. “Nüüd on enam-vähem pilt selge, milliste maadega on tegu ja saab kogemuse põhjal natuke ka kultuuri valida,” rääkis Martin, kelle nisusaak on mõnel põllul küündinud ligemale 7 tonnini.

Tänavu võistleb taas 45 põldu

Viljelusvõistluse korraldajatel oli tänavu kevadel väike hirm, kas pärast sellist head saagiaastat ja rekordeid, nagu oli eelmisel aastal, saab piisavalt võistluspõlde kokku. Hirm oli aga asjatu, kuna huvi osaleda on endiselt kõrge ning tähtajaks anti kirja 45 põldu.

Hernepõllud kasvavad võidu

Traditsiooniliselt oli kõige suurem huvi osaleda nisuga. Kokku tuli 15 põldu, millest enamik olid talinisud, kuid ka üks suvinisu.

Rapsipõlde anti kirja kaksteist. Suurem osa neist olid talirapsid, sest kellel raps talve üle elas, sellel oli ka ilusaid põlde välja pakkuda. Tarmo Ivask ja Madis Ajaots pakkusid välja talirüpsipõllud ning Anneli Tihu ning Mikk Tagel suvirapsid.

“Suvirapsipõllu, millega võistlen, külvasin välja läinud talirapsi asemele,” ütleb Väätsa Agro agronoom Anneli Tihu. Ta lisab, et algul oli raske otsustada, kas ja millega võistelda, kuid kuna tänavu on palju uuendusi, ei raatsinud ta kõrvale jääda.

“Pealegi, kuidas ma muidu saaksin kohtuda ja tutvuda nii paljude teiste agronoomidega üle Eesti – teises Eestimaa nurgas tegutsevaid taimekasvatajaid ju muidu ei teakski!” lisab ta.

Odrapõlde on kokku seitse, millest sellel aastal moodustavad enamuse suviodrad. Kui eelmisel aastal oli üllatuslikult palju taliotrasid, siis läinud talvel oli nende talvitumine kehvapoolne ning võistlusele jõudis kaks taliotra. Rukkipõlde anti kirja kuus.

Scandagra agronoomi Tiiu Annuki hinnangul tõotab tänavune võistlus tulla huvitav, kuna on tugev võistlejate seltskond ning ka päris palju uusi nägusid. Suurt osa põldudest on ta ka ise näinud ning ütleb, et pilt pole nii hea kui mullu, ent samas ongi huvitav vaadata, kuidas põllumehed taimede kasvuperioodi ära kasutada oskavad.

Hanede vastu ilutulestikuga

Tänavu pakkusime välja võimaluse osaleda ka oa ja hernega. Suurim muutus kultuuride osas ongi see, et esimest korda toimub võistlus ka põldhernega, osalemas on viis põldu.

Üks julge hernekasvataja on Teele Vaarak osaühingust Bioman Agro. Ta ütleb, et on hernest kasvatanud varemgi, aga siiamaani on see olnud osa mahetootmise süsteemist. Nüüd on tavapõld.

“Praegu tundub, et see hernepõld on õnnestunud,” räägib Teele Vaarak. “Põld oli sügisel küntud, hernes sai maha juba varakult, aprilli algul. Enne külvi oli vihm ja pärast külvi ka. Põld on rullitud ja andsime talle ka mullaherbitsiidi. Praegu on hernes juba kõrge, õitseb ja möllab seal põllu peal. Kui väga palju vihma ei tule, saame hea saagi. Vaatame, mis sügis teeb.”

Teele Vaarakulegi pole võõras mure, millega seisis kevadel silmitsi enamik viljakasvatajaid – haned ja lagled.

“Võistluspõld on mul Võrtsjärve ääres, haned käisid seal herneid katkumas,” ütleb Teele Vaarak. “Kõvasti oli neid peal – mida lagedam põld, seda rohkem.”

Bioman Agros hirmutatakse hanesid paugutajaga, mida müüb ilutulestikukeskus Arnika. “Paned tule otsa ja igavene mütakas käib, selleks hetkeks on haned läinud, natuke oli abi,” seletab Vaarak. Seda aga ainult siis, kui kolm korda päevas põllud läbi paugutati ja öösel mehed ka veel kontrollimas käisid. “Pärast korjasime tühjaks paugutatud kestasid kottide viisi kokku!” naerab agronoom.

Kes on stardijoonel

Traditsiooniliselt on võistlusel osalejate seltskond huvitav ja mitmekülgne. On esmakordselt võistlusel osalejaid, lausa 11. Aga oma parimad põllud on välja pakkunud ka mitmed eelmiste aastate võitjad: Kaido Kirst, Margus Lepp, Tanel Tõrvand, Erki Oidermaa, Avo Samarüütel jt. Üle mitme aasta on osalemas jällegi Madis Ajaots.

Regiooniti on huvitav see, et esindatud on ka sellised mitte just kõige paremad taimekasvatuspiirkonnad nagu Hiiumaa, nimelt Toomas Remmelkoor (Harju talu) ja Ida-Virumaa. Sealt osaleb Henry Tamman. Tema isa Leino Tamman osales korra esimesel viljelusvõistlusel 2005. aastal.

Korraldajatel on nüüd aega täpsustada andmeid põldude kohta ning ekspertide ja kohtunikega leppida kokku põldude hindamised. Juulikuu jooksul käivad eksperdid põlde vaatamas ning kombainimise ajaks kutsutakse saagi määramiseks kohale kohtunik-konsulent.

Loodame sellel aastal koostöös Eesti Maaülikooli mullateadlastega teha viljelusvõistluse põldudel täpsemaid analüüse taimetoitainete, süsiniku- ja energiabilansi kohta. Lisaks parimatele saakidele hindame tänavu senisest täpsemalt ka saagi kvaliteeti ja tehnoloogia tulukust.

Viljelusvõistluse tulemusi tuuakse jooksvalt välja ajakirjas Maamajandus ning täpsemalt lõpukonverentsil 17. novembril Raplamaal.

 

Viljelusvõistlus pole ainult Eesti sport

Kõikide maailmas peetavate viljelusvõistluste peaeesmärk on taimekasvatuse efektiivsuse suurendamine ja tulukuse parandamine, arvestades samas kõiki keskkonnatingimusi ja säilitades põllumuldade viljakust.

Staažikas võistleja Aare Leidik on olnud edukas rukkikasvatuses. Foto: Raivo Tasso

Mulluse viljelusvõistluse võitjaid – parimat rapsi- ja nisukasvatajat Margus Leppa, parimat rukkikasvatajat Tanel Tõrvandit, parimat odrakasvatajat Aivar Treibergi, parimat rüpsikasvatajat Alar Mutlit ja tulusaima saagi kasvatanud Urmas Uustalu – ootab juuli keskel õppe- ja preemiareisile sõit Inglismaale viljakasvatuse maailmameistrite põldudele.

Nimelt toimub ka Inglismaal omamoodi viljelusvõistlus nimetusega Yield Enhancement Network ehk lühendina YEN, mis tähendab “saagikuse suurendamise võrgustik”. Selle raames on püstitatud mitu ülemaailmset saagirekordit.

Näiteks 2014. aastal sai parima tulemuse Tim Lamyman nisusaagiga 14,5 t/ha, mis oli 76 protsenti arvestuslikust potentsiaalsest saagist 19 t/ha. Eelmisel, 2015. aastal sai aga Rodney Smith nisusaagiks 16,5 t/ha, mis on tootmispõldude Guinnessi rekord.

Eesti parima talirüpsisaagi sai eelmise aasta viljelusvõistlusel Alar Mutli. Foto: Lii Sammler

Kui Inglismaal mõni aasta tagasi püstitati ambitsioonikas projekt, et saavutada 20 aasta pärast nisu terasaagikuseks 20 t/ha, siis antud võistlus näitab just seda seisu, mida praeguste teadmiste ja võimaluste juures põllul on võimalik saada. Eesmärgiks on ka nendel võistlustel kõrgeim saagikus, kuid erinevalt teistest maadest hinnatakse ka seda, kuivõrd lähedane on tegelik saak potentsiaalsele saagile.

Võistlused ka lähinaabritel

Soomes on teraviljade saagikuse võistlus ehk Satokisa toimunud juba alates 1994. aastast. Sealt saime ka Eestis viljelusvõistluse korraldamise algidee.

Viimastel aastatel on Soomes viljasaakide võistlust peetud üle aasta: ühel aastal silovõistlus, teisel teraviljade võistlus. Hinnatakse eri kultuuride kõrgeimat saagikust ning sarnaselt meie võistlusega lisaks ka parimat hektaritulukust.

Meie võistlusel saadi rohkem kui kümnetonnised hektarisaagid esmakordselt 2015. aastal. Soomes fikseeriti aga üle kümne tonnine nisusaak juba 2001. Selle kasvatas Timo Laaksonen, kes sai sordiga ‘Kosak’ saagiks 10,08 tonni hektarilt. Selle rekordi ületas Karl Aberg aastal 2014 sordiga ‘Skagen’, 10,21 t/ha.

Kuna Satokisas on saanud osaleda kõik kombainitavad kultuurid, siis sõltuvalt aastatest on tulukuse võitjaks tulnud ka näiteks köömen ja mahekaer. Erinevus meie võistlusest on veel selles, et Soomes toimub saagikuse määramine ühelt hektarilt, meil on alates käesolevast aastast põllu miinimumsuuruseks 10 hektarit.

Talirüpsi varre jämedus annab ettekujutuse sügisesest saagist.Foto: Lii Sammler

Lätis on hindajaks erialade esindajatest koosnev komisjon, kes sõidab suve jooksul läbi kõik võistluspõllud ja kuulutab sügisel välja võitjad. Komisjoni kuulub ka teadlasi, nõustajaid ja firmade esindajaid, kes siis kõik koos talunikule abiks on.

Lisaks saagile ja tulukusele hinnatakse lätlaste juures ka üldist majandamise oskust ja heakorda.

Skandinaavia võistleb samuti

Soomest oli juba eespool juttu, kuid ka Rootsis toimus huvitav rahvusvaheline saakide võistlus nimetusega Vetemästaren (“nisu meister”) 2014. aasta talinisu saagi peale.

Kui teistes maades on viljelusvõistlused suurtel pindadel tootmispõldudel, siis Rootsi võistlus toimus küll tootmispõllul, kuid paarikümneruutmeetristel nelja kordusega katselappidel. See polnud mitte riigisisene, vaid lausa rahvusvaheline võistlus.

Rahvusvahelised võistkonnad võisid oma katselappidel teha kõike, mida soovisid või oskasid ega pidanud arvestama tulukusega, keskkonnanõuete või muude regulatsioonide ja piirangutega. Eesmärk oli saada tulemus, mis on võimalikult potentsiaalse saagikuse lähedane. Nisu võistluse võitis Soome meeskond saagiga 15,2 t/ha. Sel aastal on analoogne võistlus talirapsidega.

Taanis toimub rahvusvaheline viljelustehnoloogiate võrdlus Dyngbys kolm aastat kestva projektina. Kahe aasta tulemused on juba käes, üks aasta veel ees.

Võistluse eesmärk on Saksamaa, Rootsi, Inglismaa ja Prantsusmaa tüüpiliste viljelustehnoloogiate võrdlemine Taanis tehtavaga.

Probleem on Taanis selles, et alates 1995. aastast kehtib seal väetiste kasutamisel kvoodisüsteem. See tähendab, et väetist saab iga põllumees osta järgmise aasta saagi tarbeks sõltuvalt sellest, milline oli tema põldude eelmiste aastate saagitase, ning seda veel teatud defitsiidiga agronoomiliselt vajalikule kogusele.

See on viinud selleni, et teraviljade saagikus on viimase kahekümne aasta jooksul stagneerunud ning tegelikult jäänud 1995. aasta tasemele, mis on 7–8 t/ha.

Kasvatada õnnestub küll ka kümnetonniseid ja suuremaid saake, kuid teravilja proteiinisisaldus on aasta-aastalt vähenenud. Kui veel 1988. a oli nisude keskmine proteiinisisaldus Taanis 12 protsenti, siis nüüd vaid üheksa. See ei ole aga enam heade küpsetamisomadustega nisu.

Taani katsete eesmärk ongi eelkõige taimekasvatuse efektiivsuse suurendamine, et saagikus hakkaks uuesti tõusma ning saagi kvaliteet paranema, samal ajal kõiki keskkonna nõudeid järgides.

Ka USAs on tänavu välja kuulutatud esimene viljelusvõistlus.

Margus Ameerikas

Tänavusel viljelusvõistlusel tuleb palju uuendusi

Viljelusvõistluse korraldamisega alustati seekord juba märtsis, et võistlusest huvitatud firmad, teadurid ja konsulendid saaksid juba taliviljade esimeste töötlemiste juures põllumeestele abiks olla ja leida nende hulgast koostööpartnereid oma uute tehnoloogiate, toodete jms tutvustamiseks. Põhiline sisuline uuendus ongi see, et kui siiani oli see suuresti kõrgeima saagi võistlus, siis tänavu, 12. Viljelus­võistlusel, pannakse suuremat rõhku kvaliteedile. Korraldajatega liitusid sel aastal ka Oilseeds grupp ja Tartu Mill.


Vaja on head toiduvilja

“Me pole nii suur viljatootja maa, et vaid söödavilja toota,” ütles Tartu Milli ostuspetsialist Urbo Vilibert märtsi algul peetud esimesel korraldajate kohtumisel.

Kvaliteedi arvestamine on oluline seetõttu, et nagu on näidanud kaks viimast rekordiliste viljasaakidega aastat, siis kõrgeid saake osatakse meil küll toota, ent mõlemal aastal on just kvaliteet kesiseks jäänud.

Kui Tartu Mill vajab kvaliteetset vilja kvaliteetse leiva- ja saia­jahu ning kaerahelveste tootmiseks, siis Scanola Baltic on omakorda huvitatud võimalikult kvaliteetsest ja kõrge õlisisaldusega rapsiseemnest.

Vastavate viljade kvaliteedi hindamise alused töötavad välja Tartu Mill ja Scanola Baltic.

Kultuuride võitjad selguvad punktide alusel kolme näitaja summa tulemusel: kõrgeim saagikus, parim kvaliteet ja parim tulukus. Otsustati, et tänavu on võistluspõllu minimaalsuurus kümme hektarit varasema viie asemel. Esiteks ühtlustaks see pisut võistlustingimusi – raske on ju saada sama head ning tulukat saaki 5 ja 50 hektari suuruselt põllult.

Teiseks tuli vajadus muudatus sisse viia ka sellest, et OÜ Voore Farm võinuks mullu oma talirapsi saagiga 6,8 t/ha jõuda Guinnessi rekordiraamatusse. Üks põhjusi, miks see ei õnnestunud, oli saagi määramise metoodika. Nimelt läheb saak rekordina arvesse siis, kui koristatud pindala on minimaalselt seitse hektarit.

Uuenduste tõttu on muudatusi ka kohtunike töös, eelkõige saagi mõõtmise metoodika osas. Lisaks tuleb neile juurde veel üks kohustus – võtta võistluspõllult pärast saagikoristust mullaproov. Selle alusel saab analüüsida taimetoitainete, energia ja süsiniku bilanssi võistluspõllul.

Oluline on see sellepärast, et viimastel aastatel on lõpukonverentsidel tulnud välja viljakasvatajate soov saada rohkem tagasisidet ja lisateavet, kui võistlus seni andnud on.


Võistelda saab kuni kahe kultuuriga

Mullu oli viljelusvõistlusel väga palju osalejaid ning põlde. Optimaalne on 30–40 osalejat ning iga võistleja võib osaleda kuni kahe eri kultuuriga. Lõplik valik tehakse pärast registreerumistähtaja lõppu. Üks eesmärke on, et kogu Eesti oleks võimalikult ühtlaselt kaasatud.

Võistlustele võib pakkuda rapsi, rüpsi, nisu, odra, kaera, rukki ja herne põlde. Võistluseks läheb siis, kui ühest viljaliigist on üles antud vähemalt kolm põldu.

Võistlusele registreerimise lõpptähtaeg on, nagu varemgi, 31. mai. Lõpukonverents on praeguste plaanide järgi 17. novembril Raplamaal.

12. viljelusvõistluse peakorraldajad on Baltic Agro, Scandagra, Oilseeds, Tartu Mill, Maaleht, Nõuandeteenistus; toetajatena firmad Basf, Bayer, Syngenta, Monsanto, Rapool, Tradecorp, Yara, Adama, Berner; lisaks maaeluministeerium, Eesti Taimekasvatuse Instituut ning Eesti Maaülikool. Uute sponsorite liitumise üle on korraldajail vaid hea meel.

Eelmise aasta võitjad sõidavad õppereisile Inglismaale maailmarekordiomanike põldudele 13.–15. juulini.

Viljelusvõistlus 2015 lõpukonverentsil võitjad Margus Lepp, Aivar Treiberg, Tanel Tõrvand, Alar Mutli, Urmas Uustalu
Foto: Raivo Tasso

Viljelusvõistlus on taas käima läinud

viljelusvoistlus-2016Mai algul kuulutasid Maaleht, Baltic Agro, Scandagra, Oilseeds, Tartu Mill ja Maamajanduse Nõuandeteenistus välja tänavuse, järjekorras 12. viljelusvõistluse. Ürituse eesmärk on leida eeskujusid, ideid ja kogemusi, kuidas suurendada teravilja- ja rapsikasvatuse kasumlikkust Eestis.

Järjekorras juba kaheteistkümnendal võistlusel saab panna proovile oma teadmised ja oskused nii teraviljade kui õlikultuuride saagikuse ja tulukuse kategoorias. Selleks, et osaleda, tuleb viljakasvatajal registreerida võistlusele põld, millel ta kasvatab rapsi või teravilja ja mille pindala on vähemalt 10 ha. Osaleda võib ka mitme erineva kultuuriga, sel juhul tuleb kõik võistluspõllud registreerida eraldi.

Kasvuperioodi lõpuks tuleb deklareerige võistluspõllul tehtud kulutused. Erapooletud eksperdid tutvuvad võistlusele esitatud põldudega ja nendel rakendatud agrotehniliste võtetega juulis ning osalevad hiljem ka saagikuse ja kvaliteedi määramisel. Aasta lõpul toimuval seminaril arutatakse tulemusi ja kogemusi.

  • Viljelusvõistlusest võivad osa võtta viljakasvatajad põllu suurusega alates 10 hektarist.
  • Iga võistleja võib esitada igast kultuurist ühe põllu.
  • Esitada võib nii teravilja-, rapsi-, rüpsi- kui oa- ja hernepõlde.
  • Kultuur läheb võistlusse, kui esitatud on vähemalt kolm põldu.
  • Koristusperioodil mõõdavad kohtunikud saagi ja saadavad andmed laborisse analüüsimiseks.
  • Võitjad selgitatakse saagikuse, tulukuse ja kvaliteedi osas. Lõpptulemuse annab kõigi kolme alajaotuse tulemuste summa.
  • Tulemustest ja kogemustest räägitakse lõpukonverentsil, mis toimub 17. novembril Raplamaal.