“Kindlasti viis suure saagini sügisene künd. Üldiselt me ei künna rukki alla minevaid põlde, kuid kuna nägin, et põllul oli väga palju umbrohtu ja põld aastate jooksul tugevalt tallatud, tegin otsuse see künda,” räägib Tuuli Vaarak.

Seeme sai mulda 10. septembril. Juba sügisel oli näha kogu 37,7 hektari suuruse põllu ühtlikkus – rukis võrsus ühtlaselt ja hästi. Novembris tehti ka haigusetõrje.

“Sealkandis on meil väga head põllud, mis on läbi aastate andnud häid saake ega vedanud meil alt ka sel kehval aastal,” toob Vaarak välja. Ka teised rukkipõllud andsid hea tulemuse – rukki keskmine saak oli ettevõttes 7,1 t/ha.

Mulgi kangus aitab

Kuigi rukis on suhteliselt lollikindel teravili, ei kasva see niisama, vaid vajab hoolitsemist ja tingimusi kasvamiseks. Ehk siis toitaineid ja taimekaitset. Võistluspõld sai Vaaraku sõnul kevadel lämmastikku 147 kg/ha elemendina – see on küllaltki suur kogus. Teised rukkipõllud ei saanud nii palju.

Tänavu tehti veel kaks haigusetõrjet, umbrohutõrje ja putukatõrje, lisaks kasutati kasvuregulaatorit.

“Kuna olen andnud lubaduse, et ühel aastal ületab Savikoti Agro kümne tonni piiri, oli põhjust vaeva näha ja seda põldu natuke üles tuunida,” räägib Tuuli Vaarak. Nii lisati igasse paagisegusse leheväetisi.

Kaksikõed Tuuli ja Teele Vaarak on õppinud Abja Gümnaasiumis ning teadsid juba gümnaasiumi alustades, et jätkavad haridusteed maaülikoolis. 2006. aasta sügisel astusid nad Eesti Maaülikooli põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise erialale.

Kuna kodutalus tegeldakse aiandusega – kasvatatakse kurke, maasikaid ja muud head kraami –, oli esimene eelistus aiandus.

“Me ei saanud esimesse eelistusse sisse tol ajal ja läksime teise eelistuse peale ehk siis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist õppima. Tagantjärele vaadates oli see saatuse tahe ja saatus ei vedanud meid alt, vaid juhatas õigele rajale,” arvab Tuuli, kellele praegu tundub aiandus kitsavõitu ja isegi igavana. “Viljakasvatus on mitmekülgne ja mitu korda huvitavam!”

Maaülikoolis õppimine oli Tuuli hinnangul ääretult põnev ja vägev aeg. Ent kuigi ülikool andis n-ö põhja, on suurem osa teadmisi tulnud töötades ja kogemusi otse põllult saades.

Kogu tiimi tulemus

“Pärast ülikooli lõppu jäin ma nii-öelda ootele,” räägib rekordiomanik töötee algusest.

“Kodus oli kurgihooaeg läbi ja sügis käes. Et mitte passida, läksin algatuseks EMÜ Polli Aiandusuuringute Keskusesse õunu korjama. Sealt edasi kandideerisin ühte põllumajandusettevõttesse, kus töötasin kaks aastat, enne kui tehti pakkumine Savikoti Agrosse tööle tulla.”

Tuuli Vaarak ütleb, et on Oilseedsi grupis, kuhu ka Savikoti Agro kuulub, rahul. “Tööd tehes on meil vabad käed. See muidugi ei eelda, et võib lihtsalt puhata. Omanikud eeldavad ikkagi saaki ja tulemusi. Tööd peavad tehtud olema. Ja usun, et siiani oleme töödega hakkama saanud,” räägib ta.

Veel kinnitab Tuuli, et viljakasvatus on kogu tiimi töö, siin ei piisa ainult agronoomist. “Ka Savikoti Agro rekord on kogu meeskonna töö. See, kui mina nõuan siin üht või teist, ei pruugi meestele olla ehk vastuvõetav, sest miks teha nii palju tööd ühel põllul. Aga nad teadsid eesmärki – saada põllult üle kümne tonni hektari pealt, ja see tuli!”

Kuigi tänavune kehv vilja-aasta andis pikalt põhjust oletada, et rekordsaake ei tule, läks teisiti. Uue rukkirekordi püstitas Savikoti Agro agronoom Tuuli Vaarak rukkisordiga ‘Brasetto’, saades saagiks 10,4 tonni hektari kohta. Viljelusvõistluse ajaloo esimese hernerekordi tegi aga Kabli viljakasvataja Mihkel Vainula tulemusega 6,6 tonni teri hektarilt. Hernesort oli ‘Astronaute’.

Uus rekord, uus kultuur, uus piirkond ja uus mees – kõik need märksõnad kehtivad Mihkel Vainula kohta.

Üks päev hernekoristuseks

Kevadel kutsusid viljelusvõistluse korraldajad põllumehi võistlema kõikide kultuuridega, sealhulgas oa ja hernega. Reegel oli, et võistlusse võetakse kõik viljad, mida on pakutud vähemalt kolm põldu.

Oa võistlusest asja ei saanud, sest oli ainult üks julge pakkuja. Hernega astus võistlustulle aga tervelt viis kasvatajat. Parima saagi sai OÜ Helgi ja Pojad esindaja Mihkel Vainula – Tihemetsa haridusega isemõtlejast põllumees, kes kasvatab seemnevilja. Hernest on ta kasvatanud palju aastaid ja tänavugi on seda maas 150 hektaril. Viljelusvõistlusele tuli mees esimest korda.

“Mul oli madal hernes, aga herne puhul pole ilu tähtis – ega ilu saaki anna,” ütleb Vainula. Tema tarkus on see, et herne puhul on oluline stabiilsus: ühtlane taimik ja 10–12 kauna iga taime küljes annab kõige parema tulemuse.

Teine oluline asi on õigeaegne koristus. “Üks viga, mis hernega tehakse, on see, et vaadatakse – täna on ilus ilm, võtame nisu ja lükkame hernekoristuse edasi, sest väga sageli langeb herne ja talinisu koristusaeg kokku,” räägib Vainula. “Tegelikult tuleb hernes ära võtta siis, kui ta on valmis! Muidu, eriti kui kuivad päevad vahelduvad vihmastega, ta lamandub. Kui hiljaks jääda, ei saa teda enam kätte, vikat ei lõika läbi.”

Ka oma herne koristas ta õigel päeval. Tänavu oli selleks 10. august. “Siis hakkas just vihmaperiood peale,” meenutab viljakasvataja. “See oli üks kuiv päev vihmade vahel. Järgmine päev tuli jälle vihma ja siis oli hernekoristuse aeg otsas.”

Kuigi hernekasvatus on tal pea igal aastal sujunud äpardusteta, ei pea ta end selles osas veel eksperdiks.

“Herne kohta oleks vaja palju rohkem infot,” tunnistab mees. “Hernekasvatajaid on vähe ja nõu pole kelleltki saada. Eriti tähtis oleks teada, kuidas võimalikult kõrget kvaliteeti hoida.” Et seeme maksimaalselt kvaliteetne oleks, on Mihkel Vainulal plaanis järgmine investeering – tipptehnoloogiaga töötav sorteer, mis eraldaks nii vale kujuga, poolikud kui vale värvi herned. “See on kallis ja väikese jõudlusega, aga vajalik,” ütleb ta.

Mereäärne põllumees saab hernekasvatusele pühenduda seetõttu, et talivilja ta eriti ei kasvata. Häädemeeste kandi põldudel, mõni kilomeeter merest, saab tema sõnul paremini kasvatada suvivilja ja rukist.

“Meri hoiab soojust ja taimel pole enne tugeva külma tulekut võimalik karastuda. Seetõttu võtab külm siin talivilja ära,” selgitab põllumees. “Ja üsna sageli meil ei ole ka lund.”

Nii kasvatabki ta suvinisu ja -rapsi, hernest ja uba, varajast otra, toidu- ning söödakaera.

Häädemeeste kandi põllud on Vainula selgitusel merepõhi, kust meri viimasena taganes. Mullad on seal õhukesed, huumuskihti vast 15 sentimeetrit. Ja samas on põllud täis suuri kive. Vainula on neid sadade kantmeetrite kaupa põllust kopaga välja kaevanud ja oma ettevõtte südameks oleva Kabli restaureeritud kuivati juurde hunnikutesse vedanud. “Igal aastal korjan 500 tonni kive,” on mees rehkendanud.

Mihkel Vainula on oma mereäärsetelt põldudelt välja kaevanud tuhandeid tonne kivirahne.
Foto: Lii Sammler

Tõsi, osa kivihunnikuid, mis siiani veel põllumaa sees, peavad nüüd sinna paika jääma – praegune Euroopa põllumajanduspoliitika käsitleb neid nn rohestamise nõudest lähtuvalt ökoaladena. Et lindude, liblikate ja kimalaste (kelle kasutada on loomulikult ka sealtkandi arvukad rannaniidud ja merd ning Tallinna–Pärnu trassi ääristavad metsad) populatsioon ikka säiliks.

Et huumuskihti kasvatada, on Vainula leidnud täiesti oma tee. Nimelt kasvatab ta mesikat. Esimesel aastal varase odra allakülvina, teisel põhikultuurina. Teisel suvel kombainib ta mesika ära. Osa seemet säilitatakse oma tarbeks, teine osa läheb koos kuivatiprahiga katla kütteks. Õli kasutab ta vaid selleks, et temperatuur stabiilsena hoida. Pärast seemnekoristust künnab jäägid sisse ja nii saab muld teatud koguse (haljas)väetist juba kätte.

“Mesika juur läheb poolteise meetri sügavusse mulda ja toob sealt vajalikud ained mulla ülemisse kihti tagasi,” toob mees välja mesika veel ühe eelise.

Teenuse eest saunaõlled

“Ema on meie pere ainus agronoom,” põhjendab Mihkel Vainula, miks ta nimetas ettevõtte OÜks Helgi ja Pojad. Helgi teine poeg on Jaanus. Tema ja õemehega koos vilja kasvatataksegi.

Nii masinad, maad kui kuivati on soetatud ajapikku, kahekümne aasta jooksul. Ja just niisuguses järjekorras.

Masinad osteti laenuga selleks, et hakata teenust tegema. “Saunaõlled sain selle raha eest kätte, mis teenustest tuli,” ei pea mees seda tagasi vaadates heaks äriks. Majanduskriisi ajal kukkusid teenused ära ja maad jäid sööti. Neid söötis maid hakkas pere siis üles ostma. Nii on nüüdseks laienetud 750 hektarini ja rohkem Mihkel Vainula ei taha ka – siis ei käiks jõud enam üle.

Seda enam et ta tahab võimalikult palju kasvatada seemnevilja. Keskmine kogus on 1700 tonni seemnevilja aastas. Ja kui just seemneks ei lähe, siis toiduviljaks on ta oma saagi peaaegu alati müüa saanud.

Seemneviljaga tegelemine annab lisaks kasvuperioodile tööd ka pooleks talveks. Vili tuleb korralikult kuivatada, hoolikalt sorteerida ning pakendada. Mullu osteti ka veoauto, et seeme ostjatele ise koju kätte sõidutada. Ka kodumaja on ehitatud sinnasamasse kuivati juurde.

“Ma pole kunagi tahtnud müüa prügi, viletsat ja kopitanud vilja,” ütleb Vainula. “Nii saabki seemet kasvatada.”

“Mina häbenema ei pea, on, mis on. Kõige suurem tunnustus on see, kui keegi sõidab mööda ja vaatab, teeb pilti,” ütleb mees.

Terad on põllul juba küpsed, nüüd ei jää muud, kui oodata koristuseks kuivemat aega. Tänavune saak tuleb Remmelkoore hinnangul täitsa korralik. “Silma järgi vaadates saab võib-olla viis tonni hektari pealt. Meil oli põud ka vahepeal. Kuivakahjustuse augud on näha,” selgitab mees.

Põldude vahelt paistab taamal seisev vana veski. Paraku jahvatas see viimati jahu 70ndate keskel. “Omal oleks küll plaan – igal on omad kuupealsed unistused –, et ise oma viljast leiba teha ja kõike muud, aga see võtab aega. Mul võttis 50 aastat aega, et mingit viljapõldu hakata nägema. Need kogemused on päris hilja tulnud,” räägib peremees. Põllumajandusega alustas ta 1984. aastal sõjaväest tulles, sellest ajast saati on rassinud.

Kõige rohkem tunneb Hiiumaa põllumees muret maaelu kestmajäämise pärast. “Inimene on osa kogukonnast. Pigem kipume olema kadedad, kui kellelgi kasvab ilus vili. Selle asemel võiksime uhked olla ja leida viise, kuidas veel paremini teha,” räägib mees. “Kõige suurem mure on see, et ots otsaga kokku tulla. Et võlgu ei jääks.”

Koristatava vilja saatust peremees veel ei tea, sest see sõltub kokkuostuhindadest: võib-olla läheb sigadele, võib-olla välismaale.

Mullu oli võistlustules kõikide Briti saarte peale kokku 63 põldu, neist enamik ehk 56 Inglismaalt.

Inglismaa viljelusvõistlus käib nii, et spetsiaalse programmi alusel, mis arvestab mullastikku, päikesekiirgust, sademeid jms, arvutatakse välja iga osaleva põllu potentsiaalne saak. Täpsustavaid andmeid saab taimede biomassi laborianalüüsi abil. Nende arvutuste järgi on Inglismaa suurim nisusaagipotentsiaal 24 tonni hektarilt, ent igal põllul on oma potentsiaal. Võitjad on need, kelle kasvatatud saak jõuab kõige lähemale potentsiaalsele.

Näiteks nisu võitja ja maailmarekordiomaniku Tim Lammymani 16,5tonnine saak moodustas 76% potentsiaalsest, mis tema põllul olnuks 21 t/ha. Keskmiselt saavutatakse 60%. Potentsiaalsele kõige lähema saagi kasvatas mullu rukkivõitja, 81%.

Inglismaa rekordpõlde käisid vaatamas Eesti rekordimehedTanel Tõrvand, Aivar Treiberg, Margus Lepp, Alar Mutli ja Urmas Uustalu.

Tanel Tõrvand ütles, et temale jättis kõige sügavama mulje talioder. “See oli võrsunud ja kümme ning pluss tonni saaki peal,” sõnas ta. “Nisupõllud ja oder on võimsad ja kuigi väetist pandi rohkem kui meil, on see sellise saagitaseme kohta normaalne kogus. Suurem erinevus keskmisest Eesti põllust oli see, et fungitsiidide kogus oli suurem: mõnel mehel oli 4–5 töökorda, meil pannakse pigem kaks.”

Eesti rekordiomanikud vaatasid Inglismaa rekordipõlde.
Foto: Lii Sammler

Urmas Uustalu tõi järeleproovimist väärivana esile vedelväetise kasutamise. “Seal pannakse seda kohe kevadel ja kasutatakse suurtes kogustes. Taim omastab seda paremini kui graanulit,” selgitas Uustalu. “Mina olen seda kasutanud ainult proteiini pärast.” Ta lisas, et Eestis kasutatakse juba edukalt ka KAS 32, aga see nõuab reservuaari, korralikke säilitamis- ning laadimistingimusi, mida tal veel pole.

Margus Lepp kinnitas Uustalu juttu vedelväetiste kohta, lisades sellele ka N-sensori kasutamise. Voore Farmis tehakse samuti neid mõlemaid ning Lepp ütles, et sai Inglismaal oma valitud suunale kinnitust.

Põhikultuurid nisu, oder, raps ja uba

Inglismaa viljaait on riigi põhja- ja kirdeosa. Põhikultuurid, mida Inglismaa kirdeosas Cambridge’i ümbruses kasvatatakse, on talinisu, suvinisu, suvioder, talioder, suviuba, taliuba ja taliraps.

Talinisu keskmine saak on 8–9 t/ha, suvinisul 6–7. Tublimates farmides on see ka 12 t/ha ringis. Võistlusrekordid on olnud 14–16 t/ha. 8–9 tonni piiresse jäävad ka keskmised odrasaagid, kusjuures tali- ja suviodra saagil olulist vahet pole.

Tavaline külvikord on raps-nisu-nisu-suvioder.

Inglismaa vilja iseloomustab võimas juurekava.
Foto: Lii Sammler

Nisu jaguneb nelja kategooriasse. Esimene on hea kvaliteediga toidunisu, teine pisut kehvema kvaliteediga toidunisu, kolmas pehme nisu, mida eksporditakse Hispaaniasse küpsiste valmistamiseks. Kõige kehvem on neljas kategooria ehk söödanisu ja seda proovitakse mitte kasvatada.

Traditsiooniliselt on kasvatatud rohkem talivilju – peale talinisu ka talirapsi, taliotra, taliuba ja talihernest. Taliviljad on valdavalt hübriidsordid. Suvivilja on vähem ning ka saagid on u 3 tonni madalamad.

Siiski on viimastel aastatel hakatud kasvatama rohkem suviteravilju. Kuigi kaotatakse saagikuses, on vähem muret probleemse umbrohu, rebasesabaga, mis on talvituv umbrohi.

Koristada püütakse vili võimalikult valmilt ja kuivalt, mitte rohkem kui 15protsendilise niiskusesisaldusega.

Suvivilja külv algab 15. märtsi paiku ja koristusaeg on august-september. Talivilju külvatakse oktoobris ja koristust alustatakse juuli keskel. Kuna talv on seal pehme, siis külm viljadele üldiselt liiga ei tee. Küll on seal seetõttu rohkem talvituvaid umbrohtusid – peale rebasesaba ka luste, kastehein, raihein ja tuulekaer; samuti on taimehaigusi.

Taimekaitset tehakse palju

Farmerid ütlesid, et rebasesaba pole peaaegu üldse võimalik keemiliselt tõrjuda, sest see on enamiku herbitsiidide suhtes resistentne. Varem aitas seda tõrjuda rapsi või liblikõieliste kasvatamine, kuid nüüd on selle mõju vähenenud. Glüfosaadist on küll abi, kuid seda pritsitakse üksnes rebasesaba massilistele laikudele, kus hävib siis ka kultuurtaim.

Kui taliviljadel on see mure eriti suur, siis suviviljadest saab mehaanilise tõrjega sügisel tärganud rebasesaba hävitada ning kevadel tärganu jääb tihedale suviviljale konkurentsis alla.

Taimehaigustest on suurimad probleemid helelaiksus, fusarioos ja roosted, rapsil ka valgemädanik, lehetäidega leviv kollane kääbusviirushaigus jms.

Eesti tippviljelejaid hämmastas see, et Inglismaal kasutatakse oluliselt rohkem põllukeemiat kui meil.
Foto: Lii Sammler

Inglismaal tehakse teraviljade haigustõrjet suuremate saakide korral 4–5 korda. Sellega alustatakse juba sügisel pärast külvi. Üks farmeritest Mark Means ütles, et tema kaitseb pritsimisega iga lehte kuni viienda leheni. Kasutatakse ka kasvuregulaatorit – nisul kaks korda, odral korra.

Tänavune kasvuperiood on olnud vilja valmimiseks ebasoodus – algul kuiv ja külm, alates juunist aga vihmane ja külm. Kui tavaliselt saavad külastatud piirkonnad – Cambridge, Bedford- shire ja Norfolk – 550 mm sademeid aastas, siis tänavu tuli paari kuuga maha 400.

Väetistega kokku ei hoita

Nisule pannakse kohe kasvu alguses kaaliumi 40 kg/ha ja lämmastikku kolme-nelja väetamiskorraga kokku 270–300 kilo ümber. Olime ka farmis, kus pandi N 400 kg/ha ja väävlit veel 120 kg lisaks. Kõik põllumehed kasutasid paagisegudes leheväetisi.

Inglismaal võib väetada vastavalt saagi suurusele. Kõrgeid lämmastikunorme ametnikud ei poolda, kuid kui talu keskmised saagid on nii kõrged, et viivad mullast toitained välja, lubatakse ka suuremaid norme.

Talihübriidodrale pannakse lämmastikku 140–200 kg/ha, sellest osa digestaadi või kompostiga.

Kuna Inglismaal on piirkonnad rohkem spetsialiseerunud kui meil, siis läga kasutatakse vähe. Küll saab kasutada biogaasijaamade digestaati. See laotatakse põllule paisklaoturi või lohisvoolikutega, ader või randaal läheb kohe järele ja segab selle mullaga.

Mulla viljakust proovitakse tõsta ka vahekultuuride kasvatamisega. Pärast koristust külvatakse maha vahekultuuride segud, mis sisaldavad näiteks hernest, lina ja kõrrelisi. Segusse üritatakse valida erineva juurekavaga taimi, et mulla struktuuri ja toitaine sisaldust võimalikult palju parandada. Enne uut külvi tõmmatakse see mulla sisse kas adra, kultivaatori või randaaliga. Mulda püütakse viia ka põhk.

Põllumehed püüavad võimalusel kasutada minimeeritud harimist. Umbrohtudega võitlemiseks tuleb kas mulda väga vähe liigutada või, vastupidi, künda sügavalt. Üks oluline põhjus, miks Inglismaa farmerid tahavad oma maalt korralikku saaki saada, on maa kõrge hind. Külastatud farmides oli hektari hind 25 ja 40 tuhande euro vahel.